Koorekannude habras ja salajane elu

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Mäekivi südame võitnud koorekannud peidavad päritolu põhja alla.
Tiit Mäekivi südame võitnud koorekannud peidavad päritolu põhja alla. Foto: Kasper Mäe

Vanaema koorekannuga on silm nii harjunud, et ei oska seda millekski eriliseks arvata. See on laual olnud ajast, kui end mäletad. Ükskord vaatad sellele põhja alla ja ... üllatud.

Mõni vanaaegne klaasist lauanõu võib äkki paeluda pilku, tekitada tundeid ja mälestusi, kõnetada. Just nõnda juhtus Tiit Mäekiviga, kunagise staarkorstnapühkijaga, kes vahepeal on pühendunud restaureerimisõpingutele ning jõudnud eluga teispoole Soome lahte. Tema silmad avas vanaema klaasist koorekann.

“Kui esivanemad siit ilmast lahkuvad ja kui sulle jäävad neid meenutama koorekann ja suhkrutoos, hakkadki märkama teistes peredes samasuguseid asju. Siis hakkad nende esemete ajalugu ja tootjaid uurima,” rääkis Mäekivi, kel koorekannude ja suhkrutooside kogumisest saanud haarav hobi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles