Kolm peamist soovi haridusinimestele

Haridusminister Tõnis Lukas. Foto: Margus Ansu.

Kui loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele omistatud vääriline roll. See lepe ei lõhu ega alusta algusest, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse.

 Mitu neist on alles rakendamisjärgus ning tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ja tänapäevane taristu, täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele jne.
Koolihariduse, kõige suuremale hulgale rahvast kõige lähedasema hariduse osa kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid, mis kõik on tähtsad, kuid tahaksin eriti rõhutada ja esile tõsta kolme. Need kolm on teiste muutuste mootorid, milleta suuremaid ja selgesti tunnetatavaid murranguid niipea ei sünni.

Esiteks – koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on suur töö paljudeks aastateks, mis nõuab inimjõudu ja raha.
Õppekava rakendamise mõttes tähendab see eelkõige uue õppevara jätkuvat loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist, palju koolitusi ja huvirühmade läbirääkimisi.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse mõttes eelkõige seda, et õpilaste arengu toetamiseks ja õpetaja töö hõlbustamiseks kirjeldatud tugisüsteemid ei jääks ei paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.

Teiseks – koolivõrgu korrastamisega ei tohiks viivitada, muutusi tuleb kavandada aegsasti. Seaduse jõul põhikoole ja gümnaasiume kõigi riigikogu fraktsioonide tahte järgi ei lahutata, kuid on olemas ka omavalitsuste läbirääkimistele viimise tee. Demograafianumbrid on julmad, nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis varsti lihtsalt olla ei saa – ei linnas ega maal. Muide, linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema kiiremini kui maal.
Mõistlikke plaane saab teha maakondlikele analüüsidele toetudes, mis kõik on olemas, ning riik on valmis soovi korral igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi loomiseks. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lastevanemad ja omavalitsusjuhid on hakanud paremini mõistma, et oma tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis sööb ära põhikooli laste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.
Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks – viimati Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares. Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste kaudu, gümnaasiumis läbi valikuvõimaluste loomise.
Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaks suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadust, nii et lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool, on üle Eesti ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui ka PISA tulemused.
Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja laia valikuga gümnaasiumid peaksid tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt koolide riigieksamitulemustele, vaid peavad paratamatult võtma tõsisema mõtlemisaja põhikooli lõpus, toetudes muidugi kõigis koolides hästi läbi viidud karjääriõppele. See kõik viib tunduvalt tõenäolisemalt kui suvaline kallis reklaamikampaania selleni, et keskhariduse tasemel käsitatakse üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärse austusega valikuvõimalustena.

Kolmandaks kõige tähtsam – peame aitama kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja õpetajate asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid varustaksid kõik õpetajad niisuguste kutseoskustega nagu õpetaja kutsestandardis kirjas, oleksid paljud praegused probleemid olemata.
See tähendab, et ülikoolid ka tegelikult tähtsustaksid endi sees õpetajaharidust, peegeldaksid seda oma struktuurides, võtaksid selgema vastutuse selle eest, et õppekavades kajastuksid kõik õpetaja kutsestandardis kirjeldatud kutseoskused ja et õpetajaks kasvaja saaks piisavalt praktikavõimalusi.
Kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne riiklik stipendiumide süsteem saab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist toetada.
Riik peab hoolitsema selle eest, et õpetajal oleks vajadusel abiks tugispetsialistid, kättesaadaval käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad täiendavad õppevahendid, võimalik õppida ja omandada uusi metoodikaid. Ja muidugi autoriteet ning sellest tulenev turvalisus. Ka vääriline töötasu, mis ei hindaks vaid klassi ees antud tunde, vaid ka muud väärtuslikku, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb. Kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarseima hulka, alles siis võime rahul olla.