/nginx/o/2017/11/22/7337291t1hc8db.jpg)
Eestlased on põhjamaine rahvas. Aeg-ajalt ikka levivad videod teispool ookeani elavate ameeriklaste kannatustest liikluses, kui esimene lumekirme maad katab. Ja tõesti – see on kirme. Paar sentimeetrit – ning jänkid on püsti hädas: autod libisevad omasoodu ja liikluses valitseb kaos. Põhjamaise kliimaga Eestis on see ikka nalja teinud. Võõras mure, sest meie sõidame lumes ja tuisus sama osavalt kui südasuvel kuival asfaldil.
Aga kas ikka on nii? Lõppenud jaanuar oli Eesti liikluses traagiline: üheksas liiklusõnnetuses hukkus kümme inimest. Kui veel kümme aastat tagasi oli selline olukord tavaline, siis enam mitte ning see andis inimeste turvalisuse tunnetusele tugeva hoobi. Tekkis küsimus, mis on juhtunud.
Viimaste aastate talved pole lumerohked olnud, tänavuse jaanuari teine pool tõi aga Eestisse tuisu ja tormi. Teisisõnu – saabus talv. Aastaid siinset liikluspilti jälginud ja analüüsinud ekspert Villu Vane tõdes, et eestlased on teatud mõttes minetanud oskuse talvistes tingimustes liigelda.
Meid ei pane enam kulmu kergitama see, kui näeme keset jõulukuud maanteel mootorrattureid, keda varem kevadekuulutajateks kutsuti. See on tavaline, sest plusskraadid ja kuiv asfalt võimaldavad ringi sõita ka kaherattalistega, kui vaid sõiduriietus on korralik.
Kindel on aga see, et peamine abivahend ja pääsetee asub inimesel kahe kõrva ning autol juhiistme ja rooli vahel.
Nõnda tuleb tõdeda, et oleme muutunud mugavaks ja ehk hooletukski. Lumisel ja libedal teel võivad aga määravaks osutuda sekundid. Ei saa endale lubada mugavust, ei saa end unustada ega lasta moodsal autol uinutada ohutaju.
Hooletud on ka jalakäijad. Talvistes oludes peavad nemadki arvestama sellega, et autojuhid ei pruugi saada väga kiiresti pidama. Ülekäigurajale astudes tuleb veenduda, et läheneva auto juht on teeületajat märganud: kui see juhtub liiga hilja, ei ole piduri tallamisest enam tulu, libedus võtab võimust ning juhtubki õnnetus.
Ei tea, kas aitaks see, kui autokoolides pöörataks enam tähelepanu libedasõidukoolitusele, sest mingil määral antakse sellist õpet ju praegugi. Kindel on aga see, et peamine abivahend ja pääsetee asub inimesel kahe kõrva ning autol juhiistme ja rooli vahel.