Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/30/7738253t1h31eb.jpg)
Lääne-Virumaal tegutseb kaks mandoliiniorkestrit: Uhtna Mandoliiniorkester ja Tapa Valla Mandoliiniorkester. Esimese eesotsas on ansamblist Untsakad tuntud Jaanus Põlder, teise tegemisi juhendab sama bändi teine liige Ilmar Kald. Need kaks muusikut on koondanud enda ümber seltskonna mandoliinimänguhuvilisi, kellest nii mõnigi esialgu pillikeeli kohmakate näppudega sõrmitses.
Orkestrijuhi usk mängijatesse, kaaslaste toetus ja tore seltskond toob suure hulga (harrastus)muusikuid proovi juba viimased viis aastat. Uhtna ja Tapa mandoliiniorkestrist on saanud kaks tugevat kollektiivi, kes veebruarikuus tuuritasid kontserdisarjaga “Sada mandoliini Eesti 100. sünnipäeval” ja esinesid Tallinna, Tartu, Pärnu ja Jõhvi kontserdimajas.
Aga kes need eri elualadel tegutsevad entusiastlikud inimesed on, kes kõigi oma tööde ja tegemiste kõrvalt näpistavad aega mandoliinimängu õppimiseks?
Mandoliinimäng on nagu lapse kasvatamine, palju vaeva, aga samas väga tore.
Piret Pihel, talupidaja
:format(webp)/nginx/o/2018/03/30/7738265t1h1488.jpg)
Perearst Lembi Põlder: rõõmsameelne kollektiiv on mandoliinimängu juures tähtsaim
Tallinnas Kivimäe perearstikeskuses töötav Lembi Põlder liitus Uhtna Mandoliiniorkestriga selle teises proovis. Orkester tähistas mõnda aega tagasi viiendat tegevusaastat ja Lembi on kõik need aastad kaasa löönud.
Orkestris mängimise kohta ütleb ta naljaga pooleks, et ega tal muud üle jäänud, sest muusikalise kollektiivi dirigendiks on tema abikaasa Jaanus Põlder, kes naisele mandoliini sünnipäevaks kinkis.
“Milleks mulle see pill, mõtlesin esialgu,” meenutab Lembi oma esimest emotsiooni. “Mandoliin on ilmselt antikvaarne pill, vana taastatud pill, mille ta tellis Portugalist. Sellel pillil endal on juba väärtus, selle ilu ja välimus ... Ta valis seda mulle väga kaua,” kõneleb Lembi, kes mängib mandoliini nüüd rõõmuga, ja lisab, et tegelikult tegi abikaasa väga kavala käigu. Muidu muretsevat abikaasa kogu aeg, et perearstist naisel ei jää aega tegelda millegi muu kui päevatööga. Siin on oma tõetera, sest Lembi tunnistab isegi, et tööpäevad on pikad ja kodus pilli harjutamiseks tal aega ei jää. Nii harjutabki ta proovis.
Aasta klaverit ja kaheksa aastat akordionit õppinud naine märgib, et mandoliini kätte võttes tuli mõtlemist natuke muuta, sest on suur vahe, kas teed tegemist klahvpilli või keelpilliga. Ühe puhul võlud muusikat välja vajutades, teise puhul sõrmitsedes. Aga keeruliseks ta mandoliinimängu ei pea.
“Mandoliin on väga loogiline pill, ainult kaheksa keelt, neli paariskeelt. Pole palju keeli, mida mängida,” iseloomustab Lembi instrumenti, millel mängitud lugudest on tema lemmikpalaks “Tarantella”, sest see on lihtsalt nii mandoliinile omane pala. Seda mängides tekib tunne, nagu oleksid õhtusel Sitsiilia tänaval, kus kõlab kaunis itaalia muusika.
Enda lõbuks mängib Lembi hoopis klaverit, kuid mandoliiniorkestrisse proovi ja koos kaaslastega esinema viib teda suuresti see seltskond, kellega koos orkestrit tehakse. “Rõõmsameelne kollektiiv on mandoliinimängu juures minule kõige tähtsam osa.”
Oma suurimaks harrastuseks peab meedik aga maalimist. Üleüldse leiab ta, et tegema peabki paljusid asju – hobid, mis erinevad igapäevatööst, teevad arstist parema inimese.
“Peame tegema midagi muud, et olla ise vaimselt terve. Siis on ka patsientidele midagi anda, muidu põleme läbi,” on Lembi veendunud.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/30/7738253t1h31eb.jpg)
Talupidaja Piret Pihel: sportlasele omane kirg ajab mängima
Hoogla talu perenaine Piret Pihel mängib viiendat aastat Tapa Valla Mandoliiniorkestris, kuhu ta sattus tänu Tapa muusikakooli direktorile Ilmar Kaldile, kes Lehtse kultuurimajas peetud muusikakooli kokkutulekul viskas õhku mõtte orkestri moodustamisest.
1976. aastal klaveri erialal Tapa muusikakooli lõpetanud Piretil oli kodus vanaemaaegne mandoliin täitsa olemas, küll renoveerimist vajav ja kõigest paari keelega. Omal ajal vanaema kõrval selle pilli mängu õppinud Pihel liitus orkestriga ja lasi ka mandoliini korda teha.
“Sellel suurt väärtust ei olnud, pigem ajalooline ja järjepidevust hoidev,” lausub Piret, kes orkestris mängimiseks ostis endale siiski uue, Eestis meisterdatud mandoliini. “See on kõlavam kui vana pill.”
Hoolimata sellest, et pärast vanaema surma tekkis mandoliinimängu 40-aastane paus, suudab Piret pideva harjutamise tulemusena mängida nii saadet kui ka soolot. Lemmikpalasid, mida mandoliinil mängida, on tal kaks: aeglasem “Ukuaru valss” ja tempokas “Mandoliinipolka”.
Mandoliinimängu juures hoiab naist sportlasele omane kirg. “Kui võtad ühe asja ette ja see hakkab välja tulema, siis sellest kergekäeliselt ei loobu. Iga kord, kui võimalik, oled kohal ja annad endast maksimumi,” kõneleb Piret, kes saab kooskäimistelt ja kontsertidelt emotsionaalselt väga palju tagasi. “See on nagu lapse kasvatamine, palju vaeva, aga samas väga tore.”
Et üks talupidaja, kellel sada hektarit maad ja laudas 70 veist, neist 30 lüpsilehma, suhtub nii kirglikult pillimängu, on Pireti hinnangul tunduvalt kergem variant kui see, et talupidaja hakkas omal ajal Lehtse vallavanemaks.
“Kunagi imetleti, et sportlane tuli talupidajaks, siis läks talupidaja vallavanemaks,” meenutab Piret.
/nginx/o/2018/03/30/7738261t1h17cc.jpg)
Ettevõtte juhataja Raudo Raja: mis ajab orava puu otsa?
Põllumajandustehnikat müüva Agroproff OÜ juhataja Raudo Raja liitus Uhtna Mandoliiniorkestriga selle esimeses proovis ja on kõik need viis aastat orkestri tegemistes kaasa löönud. Raudo ütleb, et proovist või esinemiselt puudumiseks peab tal ikka väga mõjuv põhjus olema, ja seni on neid ette tulnud mõni üksik.
Et Raudost mandoliinimängija sai, selle paneb ta muusik Jaanus Põlderi “süüks”, sest muusik tuli lastevanemate koosolekule mandoliinimängust rääkima, et saada kokku seltskond õpilasi, kellele seda pilli õpetama hakata. “Lastel huvi ei olnud, küll aga vanematel,” meenutab Raudo.
Oma päris esimese mandoliini sai ta Viru-Nigula rahvamajast Ervin Lemberi käest, ja see vajas taastamist. Praeguseks on see vana pill aktiivsest kasutusest kõrvale jäänud ja muusika tegemiseks uued mandoliinid ostetud. Koos taastatud mandoliiniga on instrumente Rajade peres koguni kuus, sest ega Raudo ole ainuke, kes orkestris kaasa lööb. Oma südame on mandoliinimängule andnud ka abikaasa Eve ja lapsed.
“Ühegi muusikakooli uksele ei ole ma kunagi koputanud,” lausub Raudo, kellele muusika on alati huvi pakkunud. “Varasemalt vähem, pärast polnud ilmselt püsivust, aga aastatega on seegi tulnud,” kõneleb ta.
Viie aasta tagusele ajale tagasi mõeldes ütleb mees, et esialgu olid sõrmed ikka kohmakad ja praegugi on asi ladusast mängust veel kaugel. Orkestrit juhendava Põlderi oskustest lahutab teda aga lugematu arv mägesid.
Mis aga viib ühe ettevõtte juhi ilmast, meeleolust ja kõigist muudest kohustustest hoolimata orkestriproovi, mandoliin näpu otsas? “Mis ajab orava puu otsa või härja kaevu?” vastab Raudo kavalalt küsimusele küsimusega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/30/7738267t1h9085.jpg)
Haldusteenust pakkuv Taivi Kask: orkestriproovis hingatakse ühes rütmis
Viimased kolm aastat Uhtna Mandoliiniorkestris mänginud Majahaldus Grupp OÜ-s korteriühistute haldusteenusega tegelev Taivi Kask sattus sellesse seltskonda tänu oma vennale, kes on üks orkestri asutajaliikmetest. Et Taivi otsis endale parasjagu uut hobi, millega õhtuid sisustada, haaras kogu elu muusikaga sina peal olnud Taivi kinni venna ettepanekust liituda mandoliiniorkestriga.
Oma esimese pilli sai ta laenuks Jaanus Põlderi käest ning sai sellel kätt harjutada napp kuu aega. Siis hakkas Jaanus Saksamaalt pille tellima ja pakkus Taivile, kas too ei oleks päris oma mandoliinist huvitatud. “Oma pill on ikka oma pill,” leidis Taivi ja valis juhendaja soovituste järgi mandoliini välja.
Rakvere muusikakooli klaveri erialal lõpetanud Taivi oskab klassikalist noodilehte lugeda, kuid selle oskusega ei olnud tal esialgu midagi peale hakata, sest orkestri liikmetel käis muusikapalade õppimine tabulatuuri noodijoonestiku järgi (neljajooneline noodijoonestik, iga keele jaoks on oma joon, kuhu kirjutatakse number ehk milline krihvi vahe tuleb mandoliinil alla vajutada, et kõlaks soovitud noot). Ühel hetkel, kui Taivi sai numbrite järgi mängimise käe sisse, palus Jaanus Põlder hakata tal lugusid orkestri tarvis noodistama. “Jaanus annab mulle klassikalise noodi ja mina tõlgin selle ümber numbrite ehk tabulatuuri keelde,” kõneleb Taivi, kes aeg-ajalt paneb siiski nooti kirja ka kuulmise järgi.
Mandoliinil mängitavate palade kohta ütleb naine, et kõik need kõlavad vahvalt ja hoopis teistmoodi. Erilise naudinguga mängib ta pillil filmis “Desperado” kõlavat pala “Cancion del Mariachi”, mida esitab kitarril näitleja Antonio Banderas. Kui muidu on tegemist minoorse ehk kurvameelse looga, on Uhtna orkestri juhendaja Jaanus teinud sellest ka mažoorse ehk rõõmsakõlalise pala.
Kitarrimängu õppida tahtnud Taivi leiab nüüd, et mandoliini on hoopis lihtsam mängida. “Naisterahva käele on see pill mugavam, väiksem, sõrmede asetus on käepärasem. Väiksema kogu tõttu on ka kergem kaasas kanda. Sellel saab mängida nii soolot kui ka duure,” loetleb Taivi mandoliini kõiki häid omadusi.
Vähem tähtis pole talle ka lahe seltskond, keda mandoliinimäng ühendab. “Orkestris on inimesi eri ametialadelt, eri vanuses, muusikaliselt eri tasemega. Keegi ei mõista kedagi hukka, keegi ei vaata kellelegi viltu. Ollakse üks ja hingatakse ühes rütmis,” kiidab Taivi kaaslasi, kellega koos saab alati kõvasti naerda.