Sest et aina imestada, elan ma siin ilmas

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Sellest elust läinud töökaaslane tavatses ikka ütelda, et kui esineja ei häbene, siis häbeneb kuulaja. Ja see kehtib ikka ja jälle, üha sagedamini. Mis sa oskad arvata, kui suhtekorraldaja ei oska suhelda nendega, kelle huve ta kaitsma kavatseb hakata. Kui sellesama kodaniku arusaam elust on kiitlemine, et on mullas sonkinud. Näpu mulda oleme kõik vähemalt korra surganud. Pole see küll eputamise teema.

Kui iganes suured sõbrad me eraelus oleme, ei ole küll korrektne ametialasel tutvustamisel, tulevase riigitöötaja esitlemisel kutsuda teisi ministreid eesnimepidi, sinatada neid ja esitleda end igati laheda poisina, kelle sõber minister enda firmasse tööle on kutsunud.

Peab see riik ikka nirukene olema, kui poisike, kes kannab “kooliaegset pintsakut”, ministriks pannakse, nimetades teda inimeseks rahva hulgast. “Tule taevas appi!” kõlab üks tuttav lause president Lennart Meri aegadest. Ja kui me tõepoolest eesti rahva hulgast ei leia inimest, kes tegelikult Eesti eluga kursis on, siis Piet Boerefijn, toidupanga tegevjuht, on küll inimene, kes teab, kuidas eestlane elab.