Enamik supelrandu on kuulutanud rannahooaja avatuks ning ka päikeseline ilm paistab olevat igati selle poolt. Lääne-Virumaal on neli avalikku supluskohta: Võsu supelrand ning Kalijärve, Karepa ja Kunda supluskohad.
Juhtkiri: Rannahooaeg on avatud
2. juuni 2011, 07:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilus loodus ja suvitajaid ligi tõmbav supluskoht on ühe omavalitsuse jaoks nii hea kui halb. Hea, sest veekogud ja ilus loodus tulevad kasuks, et inimene otsustab sinna kodu rajada, samuti turisminduse arendamisel. Halb, sest kõige selle arendamine eeldab kokkuleppeid kogukonnaga ja investeeringuid, alates heakorrast ja turvalisusest ning lõpetades mugavate korralike transpordiühendustega.
Igatahes on Vihula vald tänavu jõudumööda edendamas oma suurimat supelranda Võsul, kus rannajoont üle kahe kilomeetri ning inimesi parimatel päevadel rannas 8000 kandis. Ehitatakse laudteid pikemaks, paigaldatakse randa lisavalgustust ja eile olid kohal ka esimesed jäätisemüüjad.
Kui XX sajandi alguses oli regulaarne laevaühendus, mis tõi suvitajaid Tallinnast Võsu kuurorti, ning teekonda ei pidanud pikaks isegi jõukad ja haritud inimesed Peterburist ning Moskvast, on pilt praegu pisut teine - Võsul valitseb vaikelu. Ja paistab, et ega kohalik Võsu inimene oma lähedale rahvahulki ei taha ning enamasti ollakse igale arendavale algatusele jonnakalt vastu.
Teisest puust on näiteks samas piirkonnas elavate loodus- ja turismitalude rahvas, kes koondunud koostöövõrgustikku Ehedad Elamused Lahemaal ning püüab looduse antut oma oskustega ühendades turistidele pakkuda.
Inimesed on erinevad, ühele meeldib rahvarohkete ja populaarsete randade melu ja valmis sätitud puhkusepaketid, teisele privaatsed paigad, mida otsimise korral leiab ka Lääne-Virumaa rannikult.
Ja kui suvesse piisavalt päikest jagub, võib mõnusalt Eestimaa rannaliival peesitada ning siinsetes vetes ujuda, küll lõunamaale jõuab minna siis, kui meie enda laiuskraadil päikest nappima hakkab.