Krahv Peter Ludwig von der Pahlen – Palmsest pärit Vene keisririigi sõjaväelane ja riigitegelane

Peter Ludwig von der Pahlenile ei toonud suurimat kuulsust mitte edukas sõjaväe- ja riigiteenistus, mitte kõrged autasud ja suur pere ning poegade silmapaistev karjäär, vaid vandenõu tsaari vastu. Foto: Erakogu

Peter Ludwig von der Pahlen sündis 17. juunil 1745 ilusas Palmse mõisas pere noorima pojana. Tema vanematel Arend Diedrichil ja Magdalena Elisabeth von der Pahlenil oli kokku 14 last, kellest kolm surid varakult. Täisikka jõudis kuus tütart ja viis poega.

Vendadest oli edukaim just Peter Ludwig, kes oskas õukonnas karjääri teha ja jõudis ametiredelil kõige kõrgemale ning pani aluse Pahlenite suguvõsa Kuramaa harule.

Isa Arend Diedrich von der Pahlen suri, kui Peter Ludwig oli kaheksa-aastane. 15aastasena, kui Venemaal oli võimul Katariina II, alustas Peter Ludwig sõjaväeteenistust Peterburi kaardiväe ratsakorpuses. Üheksa aasta pärast ülendati ta ratsaväe kapteniks ja saadeti lõunasse tegevarmeesse. Vene–Türgi sõjas 1768-1774 osales ta Benderi linna vallutamises 1770. aastal ja sai haavata paremasse põlve. Mehisuse eest Benderi äravõtmisel anti talle Püha Georgi ordeni IV järk.

Hilisemas teenistuses pälvis Peter Ludwig von der Pahlen hulga kõrgeid autasusid (näiteks Püha Georgi ordeni III järk, Aleksander Nevski orden, Püha Vladimiri ordeni II järk, Püha Anna ordeni I järk jt). Tema sõjaväelist karjääri kroonis kindrali auaste.

Peter Ludwig von der Pahlen abiellus 1773. aastal Juliane Anna Elisabeth op dem Hamme gen. Schoeppingkiga (1750–1814). Abielust sündis viis poega ja viis tütart.

Riigiametnikuna teenis P. L. von der Pahlen Vene tsaari mitmel kõrgel kohal: 1790-1791 Venemaa saadik Stockholmis, 1792-1795 Riia kuberner, 1798-1800 Peterburi sõjakuberner, tema karjääri mahub ka Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberneri ametikoht. Tal oli tähtis roll Kuramaa ühendamisel Vene impeeriumiga. Just P. L. von der Pahlen pidas läbirääkimisi Kuramaa hertsogkonna Venemaaga liitmise tingimuste üle ning täitis oma missiooni edukalt. 1795 ühendati Kuramaa hertsogkond Venemaaga ja edukast läbirääkijast saigi Kuramaa kubermangu kindralkuberner (1795-1796).

1797. a veebruaris Paul I tagandas Peter Ludwig von der Pahleni kõikidest ametitest, sest viimane oli Riias suurejooneliselt vastu võtnud Katariina II viimase favoriidi vürst Zubovi. Selline käitumine ärritas tsaari, kes ei sallinud oma ema ega talle lähedal seisnud inimesi. Tsaari viha läks peagi üle ja juba septembris 1797 ennistati põlatu teenistusse ning tema edukas karjäär jätkus. 1798-1800 oli ta Peterburi sõjakuberner, 1800-1801 Tallinna ja Riia kindralkuberner. 1799. aastal kinkis Paul I talle krahvitiitli.

Ka varalises mõttes oli krahv Pahlen edukas. Talle kuulusid 1795. aastal Katariina II poolt igaveseks valduseks kingitud Iecava (Groß-Eckau) mõis, Paul I poolt 1799. aastal krahvitiitliga antud Kalnamuiža (Hofzumberge) mõis ning abikaasalt 1814. aastal päritud Kaucminde (Kautzemünde) ja Īslīči (Islitz) mõis.

Vandenõu tsaari vastu

Siiski ei toonud Peter Ludwig von der Pahlenile suurimat kuulsust mitte edukas sõjaväe- ja riigiteenistus, mitte kõrged autasud ja suur pere ning poegade silmapaistev karjäär, vaid vandenõu tsaari vastu.

Katariina II surma järel troonile saanud Paul I hakati Venemaa juhtivates ringkondades ohtlikuks pidama. Tema sise- ja välispoliitiline suunamuutus ehmatas paljusid. Ka Pahlen pidas vajalikuks teha tee vabaks uuele tsaarile.

Peter Ludwig von der Pahlen tundis põhjalikult õukonda ja oskas võita Paul I poolehoiu. Paul arutas temaga kõige tähtsamaid riigiasju.

18. veebruaril 1801 usaldas tsaar talle Postivalitsuse juhtimise ning kaks päeva hiljem sai Pahlen juba Välisasjade kolleegiumi esimeheks. Pauli seljataga koondas Pahlen tsaarivastaselt meelestatud inimesi ja jätkas vandenõu ettevalmistamist. Ta veenis keisrit, et viimane üllataks maailma oma suuremeelsusega ja kuulutaks välja amnestia ning kutsuks tagasi asumisele saadetud ohvitserid ja ametnikud. Paul täitis oma usaldusaluse soovi. Peterburgi tulnud inimeste seast sai P. L. von der Pahlen oma peamised kaasosalised. Paleepöörde vajalikkuses suutis Pahlen veenda ka troonipärijat Aleksandrit.

Keiser sai teada vandenõu ettevalmistamisest ning kutsus Pahleni enda juurde aru andma, kuid viimane suutis hajutada valitseja kahtlused.

Ööl vastu 12. märtsi 1801 tapsid vandenõulased Mih­hai­lovski lossis Vene tsaari Paul I.

Palmsest pärit vandenõulane ei osalenud otseselt tsaari tapmises. Ta oskas oma käed puhtad hoida ja jätta endale võimaluse asjast “väljavabandamiseks”, kui atentaat ebaõnnestunud oleks.

Just Pahlen teatas isa surmast poeg Aleksandrile: “Aitab lapsemängudest, asuge valitsema!”

Paleepööre mõjutas Baltikumi hariduselu. Paul I oli nõudnud kõikide välismaa ülikoolides õppivate Vene alamate kodumaale naasmist. Enamik tagasikutsutud üliõpilastest oli pärit Läänemere provintsidest. Keiser andis loa ülikooli avamiseks Baltikumis. Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütelkond ei jõudnud kokkuleppele, kuhu rajada ülikool. Asukohaks pakuti Pärnut, Paidet, Tartut ja Miitavit (Jelgava).

Peterburi saadeti 2 ettepanekut: rajada ülikool kas Tartusse või Miitavisse. Mais 1799 kinnitas Paul I Tartu protestantliku ülikooli plaani. Kuramaa rüütelkond ei olnud rahul ülikooli asukoha valikuga ja asus keisrit ümber veenma. Detsembris 1800 andis Paul I välja uue ukaasi, millega määras ülikooli asukohaks Miitavi. Eriti olulist osa etendas keisri ümberveenmisel krahv P. L. von der Pahlen. Kuid pärast isa troonilt tõukamist ametisse asunud Aleksander I määras ülikooli asukohaks siiski Tartu.

Paul I kukutamine sai saatuslikuks krahv P. L. von der Pahlenile. Esialgu autasustas Aleksander I krahvi mitme kõrge ametikohaga, kuid juunis 1801 vabastati ta kõigist ametitest ja saadeti asumisele Kuramaale. Seal elas P. L. von der Pahlen vaheldumisi Jelgavas (Miitavis) või oma mõisates.

Üks Kuramaale saatmise põhjustaja oli leskkeisrinna, kes ei soovinud õukonnas näha oma mehe tapjaid. Ka Aleksander I naine Jelizaveta pooldas Pahlenite ärasaatmist, sest ta ei olevat sallinud P. L. von der Pahleni abikaasat. Viimane oli õuedaam ja pikki aastaid järelvaatajaks Aleksandri koduse elu üle.

Kuigi Pahlenid ei lahkunud Peterburist vabal tahtel, jätkus elu pärast õukonda.

Nautis elu

Kaasaegsed kinnitasid, et vana krahv oskas kõrges eas elu nautida ja meeldivalt aega veeta.

1811. aastal kirjeldas ohvitser Friedrich von Schubert oma külaskäiku Eckausse: “Me külastasime vana krahv Pahlenit. Ma olin väga uudishimulik, et näha seda huvitavat meest, kelle mõistusest ma niipalju kuulnud olin ja kes oli kuulus oma osa tõttu Aleksander I troonileasumisel.” Jutustaja kujutas ette sünget ja kinnist meest, kuid leidis rõõmsameelse ja toreda võõrustaja, kelle majas käis palju külalisi. F. von Schuberti arvates nautis vanahärra elu täiel määral.

1812. aastal jõudsid Napoleoni sõjad Kuramaale. Juulis 1812 toimus lahing Eckaus lossi vahetus läheduses ja jättis lossile oma jälje. Vana krahv kolis Revalisse (Tallinnasse). Preisi ohvitser von Horn päästis Pahlenite perekonna kunstivarad. Sõja ajal asus lossis sissetungijate staap ja seal peatus ka nende komandör marssal McDonald. 15. septembril 1812 lahkus Prantsuse armee Eckaust. Kaasaegne advokaat Friedrich Wilhelm Koeler kirjutas oma mälestustes, et mõis oli okupatsioonis tugevasti kannatada saanud ja vajas purustuste taastamiseks ning talupoegade jalule aitamiseks palju raha.

Krahv P. L. von der Pahlen suri 13. veebruaril 1826 oma majas Miitavis. Eckau kirikuõpetaja K. E. Kühn märkis kirikuraamatusse krahvi surma põhjuseks vanaduse nõrkuse.

Hoolimata kõrgest east, mida 81 eluaastat tol ajal ju oli, püsisid tema mõistus ja vaimujõud nagu mehel parimais aastais. Pärast surma leiti tema lastele adresseeritud kiri, milles ta tänas neid rõõmu ja rahulolu eest, mida nad olid talle valmistanud.

Ta palus, et teda maetaks pisarateta ja asjatute kulutusteta. Raha, mis kuluks luksuslikuks matusetseremooniaks, jagada vaestele.

Krahv P. L. von der Pahlen maeti 20. veebruaril 1826 Eckausse. Matustel viibis tema kümnest lapsest üheksa.

Perekond Pahlenite hauakabel asub Iecava kiriku aias. Koos krahv P. L. von der Pahleniga asetati hauda ka tema 1814. aastal surnud naise Juliane sark, mis oli seisnud krahv Medemi hauakambris Sessaus (Sesava).

Eckau mõisa päris P. L. von der Pahleni teine poeg Peter, kelle karjäär sarnanes isa hiilgavale karjäärile armees ja õukonnas. Nagu isagi, oli ta kõikide Venemaa ordenite omanik. Samal ajal, kui tema isa isikut varjutas keisritapja kuulsus, sai ta täiel määral nautida oma kuulsat nime ja rikkust.

1995. aastal nimetati kunagise mõisa keskosa krahv P. L. von der Pahleni auks Krahvi väljakuks.

2011. aastal avati Palmse mõisas Peter Ludwigi nime kandev restoran.

Krahv P. L. von der Pahleni värvikas isik jõudis ka kinolinale. Dmitri Merežkovski kirjutas 1908. aastal näidendi “Paul I”, mille alusel 2003. aastal Vitali Melnikov tegi filmi “Vaene, vaene Paul”.  Krahv Peter Ludwig von der Pahlenit mängis tuntud vene näitleja Oleg Jankovski (1944-2009).