Lugesin Delfist riigikogulase ja erakonnakaaslase Lembit Kaljuvee arvamusavaldust ning tundsin, et pean mõnele seigale tähelepanu pöörama. Inimesed, kes arvavad, et tarvitseb vaid Savisaar Ratase vastu vahetada, kui reformierakond keski koalitsiooni kutsub või IRL ja sotsid meiega võimuliidu moodustaksid, elavad illusioonis.
Pool aastat tagasi oli Kaljuvee kirikule annetuse küsimisega nõus. Hiljuti teatas Kaljuvee, et Lasnamäe kiriku ehituseks raha küsimine oli viga. See on kummaline, sest ta ise oli keskerakonna moodustatud töörühma nn tõekomisjoni liige, mis sai ülesandeks välja uurida kirikuskandaaliga seotud asjaolud, kus Kaljuveel oli võimalus oma seisukohti esitada ja neid komisjoni töösse kaasata. Miks ta siis vaikis?
Mäletatavasti toonitas komisjoni raport, et vajame edaspidi ühiskondlikku kokkulepet kirikute rahastamise lubatavuse suhtes. Samuti ei leidnud komisjon kiriku ehitamiseks toetuse küsimises midagi taunitavat, sest tegemist oli avaliku poliitilise protsessiga – Lasnamäele kiriku rajamine on olnud lisatud keskerakonna ja reformierakonna ning samuti keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna koalitsioonilepetesse.
Erakonna juhatus, kuhu kuulus ja kuulub ka Jüri Ratas, kuulas komisjoni raporti ja seisukohad ära ning nõustus nendega. Niisiis, Kaljuvee ja Ratas kiitsid tollal Lasnamäe kirikule rahaküsimise heaks ning kui Kaljuvee nüüd üritab sellest taganeda, siis seab see tema kui poliitiku, kui riigikogu liikme, kui keskerakondlase tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Kas tõesti soovib Kaljuvee jätta endast muljet kui inimesest, kes täna räägib üht ja homme juba vastupidist juttu?
Osa keskerakondlasi, sh Kaljuvee, räägivad keskerakonna isolatsioonist. Tegelikult on sotsiaaldemokraadid, mitte keskerakond, poliitilises isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii Toompeal kui Tallinnas, nii Võrus kui Rakveres. Võimule on nad jäänud vaid Valgas ja sealgi keskerakonna armust, kes nõustus nendega koalitsiooni moodustama.
Muide, isolatsioonist “päästjatena” tulevad mulle kohe meelde Karel Rüütli ja Sven Mikser. Mõlemad on aga oma eesmärgis ebaõnnestunud. Üks müüs enda ja oma erakonna maha ja ega teiselgi pole paremini läinud. Noor Rüütli, keda usuti ja kes valitigi rahvaliidu esimeheks, tundes, et tiivad ikkagi veel ei kanna, lasi oma erakonnal põhja minna. Seejärel lubas Sven Mikser, et kui tema saab sotsid Jüri Pihli juhtimise alt vabaks, viiakse sotsid kohe võimule. Midagi ei juhtunud.
Ning ma hästi ei usu, et ka Ratas meid praegu kiirelt võimule viiks, arvan, et veel ei ole tema aeg keskerakonda juhtida, see on alles ees.
Arusaamatuks jääb Kaljuvee väide, nagu peaks Edgar Savisaar esimehetoolist loobuma olukorras, kus Savisaar tegi riigikogu valimiste häältesaagiga uue rekordi – 23 000 häält. Savisaare käes on ka kohalike omavalitsuste volikogude valimiste rekord – ligi 40 000 valija toetus. On kaheldav, et keegi suudab neid rekordeid purustada, peale Savisaare enda.
Kaljuveel oleks kohane Ansipi tagasiastumist nõuda. Mõistaksin, kui Kaljuvee soovitaks reformierakonna esimehel oma toolist loobuda, kuna keskerakond võitis ju Euroopa Parlamendi, kohalike omavalitsuste volikogude, Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu valimised. Reformierakond tuli nimetatud valimistel vastavalt siis teiseks või kolmandaks.
Viimastel riigikogu valimistel tuli keskerakond teiseks hoolimata vastasparteide, kaitsepolitsei, vabariigi presidendi ja meie erakonna sees oleva opositsiooni jõupingutustest. Loomulikult tõlgendavad keskerakonna konkurendid ja siseintriigitsejad parlamendivalimiste teist kohta keskerakonna jaoks kaotusena, unustades teadlikult või kogemata ära reformierakonna teiseks jäämised varasematel valimistel.
Erinevalt Kaljuveest austan mõlemat kandidaati sügavalt, tunnustan nende pürgimist erakonna esimehe kohale ning üldiselt on hea meel, et on tekkinud konkurents. Küll aga ei meeldi inetuks muutunud poriloopimine meedia vahendusel, ning loodan, et keskerakond kui üks suur pere suudab probleemid edaspidi siseringis lahendada!