Eesti rahva jaoks on täna kurb päev, sest ajaloos on sel päeval olnud kaks ohvriterohket kurva lõpuga lahingut, mida mõlemat ka madisepäeva lahinguks kutsutakse.
Juhtkiri: Madis neid võtku
21. september 2011, 09:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene neist toimus 1217. aastal Viljandi lähistel ja selles hukkus 1400 eestlast. Muistse vabadusvõitluse suurima lahingu eestlased kaotasid ja lahingus sai hukka ka nende arvatav juht Lembitu. Väike lohutus oli see, et samas lahingus sai surma ka sakslastega mesti löönud liivlaste “kuningas” Kaupo.
727 aastat hiljem ehk 21. septembril 1944 peeti teine madisepäeva lahing ehk Porkuni vennatapulahing, kus olid vastamisi Vene ja Saksa mundris eesti soost mehed. Porkuni lahing nii verine ei olnud, sest hukkunuid oli “kõigest” 300 ringis, kuid seda mõttetum. Eestlased tapsid eestlasi kahe okupeeriva riigi mundris võideldes.
Samas aitas Porkuni lahing pidurdada Punaarmee pealetungi ja võimaldas sadadel inimestel sõja jalust põgeneda. See on kord väikese rahva saatus – olla suurte lükata ja tõmmata.
Vanarahvas teadis rääkida, et kaks ilma kolmandata ei jää. Siiski tahaks loota, et kolmandat madisepäeva lahingut ei tule. Isegi mitte 727 aastat pärast teist. Madis võtku neid, kes julgevad teisiti mõelda.
Kohati tundub halenaljakas, kui pärimisele, mis on küsitletava kõige suurem soov, kõlab vastuseks, et peaasi, kui sõda ei tule. Aga tegelikult on see õige. Mõõgad tuleb atradeks taguda ja unustada võidurelvastumine. Tankid ja kahurid paraku leiba lauale ei too ja ühiskonna arengusse ei panusta.
Vaadake parem ilma, vanarahvas rääkis, et kui madisepäev on külm, tuleb külm talv. Kuigi jah, vanarahva tarkuste järgi ilma ennustamine muutub üha mõttetumaks, sest inimene mõjutab loodust üha enam.
Tuleb vaid loota, et ka emakese loodusega ei ole vaja tulevikus hakata lahinguid pidama.