Ründo Mülts: “Vanemad on suunanud mind rahvuskultuuri austamise vaimus”

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Noor ajaloolane ja filmimees Ründo Mülts lektorina Võhmuta, Järsi ja Türje küla kokkutulekul.

FOTO: Agne Adler

Ajalootudeng Ründo Mülts (20) tegi ise ajalugu juba 16aastase koolipoisina, kui asutas oma kollektsiooni põhjal kodukülla Päinurme isikliku koduloomuuseumi, tänavu valmis tal aga film rikka kultuuri- ja ajaloopärandiga Võhmuta mõisast.

“Mind on varasest lapsepõlvest saati sügavalt huvitanud raamatud, vanad esemed ja fotod. Juba nelja-viieaastasena armastasin riiulis olevast paksust ajalooentsüklopeediast pilte vaadata ning nõudsin, et vanemad mulle sealt ette loeksid. Loetu jäi mulle hästi meelde ning hiljem võisin ma seda teistele sõna-sõnalt edasi anda. Samuti meeldis mulle vaadata vanu fotoalbumeid,” meenutas Ründo Mülts.

Algklassiõpilasena avastas ta enda jaoks põneva paiga – vanavanemate pööningukambri, kuhu oli mitme aastakümne jooksul kogunenud rohkelt esemeid. “Ma armastasin neid pööningult alla tuua ning soovisin, et keegi nende loost kõneleks,” ütles noormees.

Sügavam huvi piirkonna mineviku ning esemete vastu tekkis Ründol pärast IV klassi, kui kodukülla Päinurme saabus Eesti vabaõhumuuseumi teadur, kes jalgrattal ringi liikudes uuris külameiereisid ja koorejaamu.

“Kui see uurija tuli ka meie perre materjali hankima, tegi ta mulle, väikesele koolipoisile, ülesandeks koguda kohaliku meierei kohta mälestusi ning ajaloolisi fotosid. Nii ma hakkasin pere väikeste näpunäidete järgi külas elavate vanemate inimeste mälestusi üles tähendama,” rääkis Ründo.

Küsitletavad olid lahkesti nõus meenutama ning fotosid jagama. “Ajapikku hakkasid tänulikud külainimesed lisaks kirjalikele materjalidele kaasa andma ka vanu esemeid, mis ma puhastasin ning keldriruumi hoiule panin,” kõneles noormees muuseumi loomisloost.

Aja jooksul kogunes Ründol panipaika suur hulk vanavara, mis sinna enam hästi ära mahtuda ei tahtnud. “Suures hädas sai pöördutud tolleaegse Koigi abivallavanema poole, kelle soovitusel anti Päinurme rahvamajas kodulooliste väärtuste hoidmiseks üks suurem ruum. Nüüdseks on kogud kasvanud ning kogu rahvamaja teine korrus oma 12 ruumiga saanud muuseumi käsutusse,” jutustas noormees.

Kodust on Ründo kaasa saanud suure huvi kultuuriobjektide ja vanade esemete vastu.” Samuti on vanemad mind suunanud rahvakultuuri austamise vaimus juba koolipõlvest peale. Kui perega tegime väljasõite üle Eestimaa, siis alati otsiti üles kohalik muuseum,” märkis Ründo. Just väljapanekuid jälgides sai ta ka inspiratsiooni kuidas kogutud asju teistele oma muuseumis eksponeerida.

“Olen kasvanud kolmandat põlve õpetajate peres, kus peeti väga lugu kohalikest traditsioonidest ning tegemistest, mis on kindlasti aidanud kaasa kodupaigaloolise vaatevälja väärtustamisele,” ütles Ründo.

Noormehe sõnul moodustab muuseum ühtse kultuuriloolise terviku ja iga museaal on väärtuslik, sest on kui lugu varasemast ajast.

Huvitavamate eksponaatidena nimetas ta Raimond Valgre isale kuulunud kalossitegemismasinat ja külalisteraamatut, kuhu on sissekandeid teinud president Konstantin Päts, Johan Laidoner, A. H. Tammsaare, Kristjan Palusalu jt. Põneva saatusega on esimesest omariiklusperioodist pärit riigivapp ning 1920. aastal õmmeldud sinimustvalge lipp, mis oli kogu nõukogude okupatsiooni aja peidus endise koolihoone pööningukambris prahi all.

Huvitav on ka lugu president Pätsi bareljeefiga, mis rändas 1944. aastal koos ühe Järvamaa mehega eksikombel Rootsi. Nimelt oli Eestimaa rannas paati minekuga suur kiirus ja videvikus läksid kaks ühesugust kohvrit vahetusse. Nii võttis Kesk-Eesti mees enda kohvri asemel kaasa teise samasuguse ning suur oli Rootsi rannas üllatus, kui ta toidumoona ja riiete asemel sealt Pätsi bareljeefi ja mõne raamatukese leidis.

“Esemeid olen muuseumis jõudnud kartoteeki kanda ligi kümme tuhat,” ütles Ründo Mülts.

Muuseumi on külastanud paljud erineva tausta ning päritoluga ajaloohuvilised inimesed – alates lasteaialastest, lõpetades president Toomas Hendrik Ilvesega. “Tagasiside muuseumikülastajatelt on olnud positiivne. Seda kinnitab asjaolu, et aeg-ajalt tullakse taas muusemi, kui siiakanti satutakse,” rääkis noormees.

Tänavu suvel tegi siis veel 19aastane Ründo Mülts filmi “Võhmuta mõis ja asundus aegade tuules”. “Nimelt asusin Tallinna ülikooli ajalootudengina uurimisöö raames uurima antud piirkonna mineviku kirevat lugu. Võhmuta piirkond on tihedalt seotud ka minu kodumaakonnaga, sest ligi 60-70 aastat tagasi kuulus see Järvamaa koosseisu,” kõneles Ründo.

Noormees otsustas jäädvustada nähtu-kuuldu ka filmilindile ning nii valmis ligi 45minutiline film piirkonna eluolust möödunud aegadel ja tänapäeval. Filmis said sõna ka mitmed Võhmuta kandi eluga kursis olevad inimesed – näiteks Järsi külas sündinud muusikapedagoog ja koorijuht Kuno Areng.

“Esmapilgul võib tunduda, et antud piirkond on küllaltki tavaline Eesti hääbuma kippuv ääremaa. Kuid lähemal vaatusel tuleb esile piirkonna aukartust äratav minevikulugu,” rääkis Ründo.

Juba Võhmuta mõisasüdamesse sisenedes jääb külastajatele silma uhke värav. Nimelt on tegu Eestis unikaalse auväravaga, mis püstitatud Napoleoni–Tsaari-Venemaa sõja mälestuseks. “Teatavasti rajanud selle uhke värava Võhmuta krahv von Nieroth, kelle pojad võtsid kõrgeid aukraade kandvate ohvitseridena osa Vene–Prantsuse sõjast. Tollest perioodist on Eestimaa mõisate juurde püstitatud mitmeid rajatisi, kuid nii suurt ja mastaapset mälestusrajatis-auväravat Eestis ei ole,” tutvustas noormees.

Samuti on unikaalne Võhmuta mõisahoone oma uhkete kahhelahjude ning saali laerosettidega. “Sama olulised on ka Türje ning Järsi küla, mis muinas- ning orduajal olid tuntud oma tiheda asustuse poolest,” kõneles Ründo.

Oma väiksusest hoolimata on Võhmuta kant rikkalik väljapaistvate isikute poolest. Kindlasti võib üldsusele kõige tuntumaks persooniks pidada Järsi külas sündinud ning Võhmutal algkoolis käinud koorijuhti ja muusikapedagoogi Kuno Arengut.

“Võhmuta mõisast on sirgunud tänapäeval paljudele kahetsusväärselt tundmatu kirjamees Peter Arthur Zoege von Manteuffel. Nimelt on selle mehe puhul tegu ühe tuntuma baltisaksa kirjamehega, kellest Võhmuta mõisniku pojana sai baltisaksa kirjanduses talupojaromaanile alusepanija,” teadis noor ajaloolane.

Võhmuta kolhoosis Oktoobri Võit oli oma vanaduspõlve sunnitud veetma ka tunnustatud pedagoog ning üks ajalooõpetusmetoodika väljatöötajaid omariiklusperioodil Paul Hinnov.

“Hinnov on jäädvustanud oma kolhoosimälestused raamatusse “Kui need talud tapeti”. Lisaks eespool mainitutele on Võhmutalt pärit kunstnik Herald Eelmaa ning kunagise mõisa maadel on sündinud Krõõt Rabbal, kelle kirjamees Peäro Pitka (Ansomardi) kirjutas tuntuks Kitseeide nime all. Metsamõisa mõisas Järsi külas on oma lapsepõlves elanud tuntud loodusemees Fred Jüssi, kes ise ütleb, et sealt ta just loodusepisiku külge saigi,” kõneles Ründo.

Tudengina on Ründo Mülts valinud uurimiseks lähiajaloo probleemid. “Mulle pakub siirast huvi eesti ajaloo periood kolhooside loomisest kuni nende lagunemiseni ning vabariigi taastamine. Arvan, et just nende teemadega ma ka tulevikus tegelen,” tutvustas Ründo oma plaane.

Teised temast

Hanno Tamm, kodu-uurija ja sõjaajaloolane

Päinurme koduloomuuseumi rajaja ja omaniku Ründo Mültsi tegevus on positiivne näide, et pühendumuse ja töökusega võib suuri asju korda saata.

Sageli kiputakse kurtma, et koduloolise väärtusega esemed on hävinud või mööda maailma laiali tassitud. Kuid hea tahtmise juures leiab praegugi ajaloo jaoks väärtuslikke museaale. Seda tõendab noore mehe ligi kümne tuhande eksponaadi suurune kogu.

Priit Adler, loodusgiid ja Metsamõisa talu omanik

Ründo on ajaloolane, praegu veel bakalaureuseõppe teise aasta tudeng, kes suudab panna ka tavainimese huvituma ajaloost, kasutades selleks innovatiivseid meetodeid. Ta on teinud näiteks 45minutise filmi, mis on informatiivne, huvitav ja õpetlik.

Praegu ootab Ründot ees Järsi küla ja Metsamõisa mõisa ajaloo uurimine, kus tema koostööpartner on ajaloolane Birgit Paal.

On lootust, et peagi valmivad Metsamõisa mõisast ja Järsi küla ajaloost ülevaade ning film, mis on pühendatud Järsi küla 760. aastapäevale 2013. aastal.

    Tagasi üles