Kaemus: perekond ei ole veel kõik

"Pärand ja keskkond" Foto: Vigdis Hjorth

Vigdis Hjorth "Pärand ja keskkond"

Ei ole sugugi alati nii, et kõik, mis loeb, on perekond.

Pommi norra kirjanduses pani paari aasta eest plahvatama Vigdis Hjorth, menukas autor Põhjamaades juba mõnikümmend aastat. Aga “Pärandi ja keskkonnaga” seotud skandaal heas või halvas mõttes seisneb selles, et Hjorth toob raamatus valguse kätte oma perekonna loo, see tegu oli aga suurele osale perest kõike muud kui meeldiv. Vastutasuks paiskas Hjorthi noorem õde aasta hiljem lettidele oma teose, milles õigustab ennast, lükkab ümber vanema õe väiteid ja nühib perekonda puhtaks.

Põrutavad teosed osteti ära välgukiirul, Hjorthi raamatut on palju tõlgitud ja see on leidnud oma koha raamatupoodides üle ilma.

Ei ole nii, et perekonnata ei saa. Et ei saa selle perekonnata, kuhu oled sündinud, õdede-vendadeta. Kui selles peres on tehtud kuritegusid, mida enam-vähem keegi peale ohvri tunnistada ei taha. Vigdis oli viiene, kui isa alustas tütre kallal seksuaalse ahistamise sarja, lisaks peksis ta noil aegadel sageli aasta vanemat poega Bårdi. Lootus, et lapsed on väikesed ega mäleta juhtunut, kui suureks saavad, aga kadus, kui abiellunud ja emaks saanud Vigdis hirmsad juhtumised siiski jutuks võttis. Sellele järgnes vaid tema eemaldumine perest ilmselt alatiseks, sest võitlust tuli tal pidada üksnes iseeneses.

Seda raamatut lugeda on väga kerge, sest autor on nõnda aval, lihtne ja selgesõnaline, ja väga raske, sest valu ja meeleheide, mida ta endas aastakümneid kandnud on, ja kannab ilmselt ikka veel, on seda tajutavam.

Igava pealkirja taga on lugu, mis on ühtaegu rabav ja igapäevane. Suhted, suhted. Varjamine, eitamine, vaikimine. Pärand ja ebavõrdsus, purustamine ja lappimine, ausus ja teesklus.

Tasakaalu (?) huvides tahaksin lugeda ka Vigdise noorema õe vastulauset. Aga eesti keeles seda veel ilmunud ei ole.

Marju Lina