Talvise teehoiu eelistused on üheksakümne aastaga peaaegu tundmatuseni muutunud

Caterpillari teehöövli ette monteeritud lumesahk lükkab teed lahti 1938. aasta alguses Holstre kandis. Foto: Eesti Maanteemuuseum

Kui viimastel talvedel on teehooldus olnud sellisel tasemel, et vähemalt suurematel maanteedel kogu aeg sõita kannatab (kui kaheksa aasta tagune ekstreemne Monika välja jätta), siis üheksakümmend aastat tagasi olid lood sootuks teised. Ning teed, mis tundusid tollal esmatähtsad, on praeguseks märksa tagasihoidlikumasse hoolduskategooriasse langenud.

“Kuna möödunud talvel valitsenud eriliste ilmastikuolude tõttu osutus raskeks ja kohati võimatuks maanteid lumevabadena hoida, siis tänavu on tehtud suuremaid ettevalmistusi, et raskete lumeolude tõttu ei katkeks normaalne ühendusepidamine,” kirjutas 1938. aasta 2. detsembri Virumaa Teataja.

Leht andis teada, et Viru maavalitsuse ehituste-teedeosakonna ja maainseneri kavade järgi hoitakse talvel igal juhul lumevabad Rakvere-Venevere ning Rakvere-Võsu maantee. Kui nende teedega asi korras, üritatakse puhas hoida ka Rakvere – Väike-Maarja maantee. Ning kui talveolud pole eriti rasked, on lootust sõita lumevabal teel veel Rakverest Viitnale.