Kiri: jõulumõtisklus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiri lugejalt.
Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Käisin Tudulinna surnuaias, kus puhkavad minu vanaema ja vanaisa Anna ja Jaan Kivi. Aastaarvud hauasambal ei ole enam loetavad. Istutasin lilled, asetasin sinimustvalge küünla hauale ja vajusin mõtlikuna pingile istuma. Ei oska sõnades väljendada, mis minus toimus.

Meenusid ilusad lapsepõlvejõulud, kui sõitsime hobuse ja reega Oonurme vanaemale-vanaisale külla. Sadas vaikselt lund. Ei unune rõõmsad hääled, kallistused ja vanaema pisarad, kui kohale olime jõudnud. Meid ootas säravates küünaldes kuusepuu. Jõululaual olid seapraad, verivorstid, piparkoogid. Tuba oli soe, laudpõrand väga ilus – valge, naturaalne. Kui jõuluvana oli juba käinud ja kõhud jõuluroogi täis, laulsid vanemad: “Oh kuusepuu ...” Järgmisel päeval sõitsime koju. Hobusel oli raske, sest lund oli palju.

Peagi tuli nõukogude aeg. Rahutuse ja hirmu aeg. Oonurmes aeti kümme meest naistega kuskile metsa äärde tühja hoonesse, siis kutsuti kõik hoonest välja, rivistati üles ja lasti mehed naiste nähes maha. Naised pääsesid. Vanaema kaotas venelaste kuulide läbi kaks poega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles