Nädala kaja: kuidas asju mitte teha

Eva Samolberg-Palmi Foto: Meelis Meilbaum

Üks pehme karvane kirjanduslik tegelane on öelnud, et asju on vaja teha nii, nagu on vaja teha, aga kuidas teha pole vaja, nii ei ole vaja teha. Karupoeg Puhh. Seda lauset võiks endale aeg-ajalt meelde tuletada igaüks. Näiteks need inimesed, usun, et spetsialistid, kes lõppeval nädalal kogunesid Rakveres, et siinse noorsootöö tuleviku üle arutada. Seina ehtis slaid, millelt võis pealkirja järgi tuvastada, kes on noorsootöötaja. Esimene lause ütles kõik: noorsootöötaja ühendub noore inimese reaalsusega. Päriselt?!

Ongi kõik, punkt, cancel. Kui sellisel moel asju ajada, siis ei ole imeks panna, et linn noorsootöötajatest vaikselt tühjaks nõrgub, sest ma tahaks ise kohtuda selle inimesega, kes suudab vastata nõudmistele ning ühenduda kestahes teise või kolmanda inimese reaalsusega. Aga kõlab umbe targalt, eks ole?

Inglise keeles kasutatakse suupärast terminit name-dropping, kirjeldamaks olukorda, kus inimesed, kes on kokku tulnud ei tea miks ja ise ka ei tea, mida tegelikult täpselt tegema peaks, püüavad jätta endast erudeeritumat muljet, pikkides oma juttu võõrapäraseid sõnu ja kuulsate inimeste nimesid.

Pidades ennast jätkuvalt noorema põlvkonna esindajaks, võin ma öelda, mida saab teha, et natukegi laiema silmaringiga noored inimesed (hiljemalt) pärast keskhariduse kättesaamist siit jalga laseksid.

Mõni aasta tagasi toimus Rakvere teatris debatt, kus arutati, mis tooks noored tagasi Rakverre. Mäletan, et debatilaua taga istus soliidses eas Toomas Varek ja rääkis rahuliku uinutava tooniga, pikalt ja laialt nagu Arnold Rüütel, aga teemat ei tabanud. Noored sellel üritusel sõna eriti ei saanud. Tollal olin ise kategooriasse liigituv ehk üsna noor ja Rakveresse naasnud. Minult ei küsinud keegi, miks ma tulin ja mida teha, et ma ära ei läheks.

Aga pidades ennast jätkuvalt noorema põlvkonna esindajaks, võin ma öelda, mida saab teha, et natukegi laiema silmaringiga noored inimesed (hiljemalt) pärast keskhariduse kättesaamist siit jalga laseksid. Näiteks saab Rakvere linnavolikogu kottida edasi Festhearti korraldajaid. Teet Suure “kuused” me juba kaotasime teistele linnadele, on vaid aja küsimus, millal jääme ilma sellest festivalist. Ilmselt rõõmustaks see siinset külanõukogu, aga ma soovitan kõigil, kes arvavad, et seesugune filmifestival pole midagi väärt, proovida ühenduda teiste inimeste reaalsusega. Ajale jalgujäämine on paraku kabelimats, sest need noored, kelle reaalsust me ei taba, elavad teistsuguses maailmas ja teiste põhimõtete järgi.