Juhtkiri: virnas viimsele teele
13. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile keerati Kanal 2 saates “Kuuuurija” tagurpidi tõrvaämber, mille sisu ujutas häbistavalt üle Rakveres tegutseva Üllar Vaseriku juhitava Viru Matuseteenused OÜ.
Lühidalt paljastas saade, et kaubikusse, mis kadunukesi surnukuurist krematooriumi sõidutab, heidetakse surnukehad üsna suvaliselt, pead-käed-jalad segi, ja mitu neid üksteise otsa (viisakalt öeldes) paigutatakse, oli saates näidatud fotodelt raske tuvastada.
Surnu veetakse surmakohast surnukuuri surnukirstus või suletavas kilekotis üksnes selleks ettenähtud või kohandatud sõidukiga, ütleb kalmistuseaduse § 3 lg 1. Viru Matuseteenused OÜ juht on fraasi “või krematooriumi” seaduse sõnastusest puudumise mugavalt enese ettevõtte kasuks pööranud ja toimetab ilmse ükskõiksusega, lastes lahkunud ilma igasuguse kotita otsekui küttepuud riita laduda. Isegi hooletumalt – fotode järgi võiks arvata, et loopida. Ja kasseerib ahastuses leinajailt raha sisse. Neilt, kes seni ei osanud halvimateski unenägudes ette kujutada, mismoodi nende ema, isa või kes tahes lähedane surnute kuhjas kõveras viimset sõitu teeb.
Õnneks ei ole Üllar Vaserikul selles segmendis monopoli: sel alal on ettevõtjaid teisigi.
Pärast säärast paljastust on leinajail ilmselt rohkem mõtteainet, millise teenusepakkuja poole ta siin kandis pöörduda soovib.
Sest ka matused on äri. Sõna “äri” võib kõlada nii räpaselt kui ka väärikalt. Ja klient – antud juhul kadunukese lähedane – otsustab, millise ärimehega ta asju ajab. Õnneks ei ole Üllar Vaserikul selles segmendis monopoli: sel alal on ettevõtjaid teisigi.
Ilmsete, endise töötaja tehtud fotodest tõendite kõrval on see lugu tunnistuseks ka juhi ükskõiksest suhtumisest lahkunutesse. Hirmsamaks teeb selle teadmise tõik, et arvesse tuleks võtta ka Viru Matuseteenused OÜ säärase tegevuse võimalikku ulatust.
Sellegi delikaatse teema puhul on poolt- ja vastuarvajaid. Leidub neidki, kes sellist kadunukeste kuhjamist iseäralikuks ei pea: maine elu on ju seljataga ning ees vaid viimne tee, mis ei peagi teab mis luksuslik olema. Ning neidki, kes oma keha teaduse heaks loovutada soovivad ja eluajal ära määravad, et tudengid nende keha lahates tarkust võivad ammutada. Siin saab siiski elav inimene oma sõna öelda. Lahkunu seda sõna enam ei ütle.