Erich Petrovits: “Uued ideed annavad energiat”

Erich Petrovits avastas kaks aastat tagasi enda jaoks tennisemängu ning harrastab seda tervisesportlasena paar korda nädalas.

FOTO: Arvet Mägi

Maaspordiühingu Jõud aasta tegija tiitliga pärjatud Rakvere spordikeskuse direktor Erich Petrovits leiab, et igaüks võib oma linna heaks midagi korda saata, kui on mõtteid ja plaane ning julgust valitud sihtide suunas liikuda. Ja kui midagi teha, siis ikka võimalikult hästi.

Tunnustus teile tuli suurepäraselt õnnestunud Eestimaa suvemängude korraldamise eest, kui Rakvere võõrustas 26 spordiala ja ligi nelja tuhande osalejaga Baltimaade suurimat spordipidu. Ja see, et Rakvere võistkond neil mängudel suurte linnade konkurentsis esikoha napsas, on samuti teie kui meeskonna eestvedaja teene.

Tiitel tuli väga meeldiva üllatusena. Seondus küll viimase üritusega, mis oli nagu “i”-le täpi panek, aga tegelikult on see tunnustus pikemaajalise töö eest. Spordivaldkonnas oleme varem Rakvere linnaga võitnud nii linnade talimängud kaks korda kui suvemängud. Nüüd siis võitsime suured mängud. Kusjuures nii ühed tali- kui suvemängud oleme võitnud ka absoluutarvestuses.

Et Rakvere linnal puudub spordijuht, siis olen linnapea palvel võistkonna kokkupanemise ja koordineerimise ühiskondlikus korras enda peale võtnud. Töö on olnud huvitav ja samas mitte ülejõu käiv, sest kõik sportlased on alati olnud nõus tulema oma kodulinna esindama. Lihtsalt keegi peab seda vedama ja ma olen seda tööd heameelega teinud ning meil on läinud hästi.

Tõmban vahel paralleele Eesti Ööjooksu eestvedaja Marko Tormiga, kes on noor ja aktiivne, hullult entusiastlik mees. Tema ettevõtmisest võib kasvada rahvusvahelist tunnustust vääriv üritus kogu maakonnale, kui Rakveres peaks täispikkusega  jooksumaraton ükskord toimuma.

Olin ise samamoodi entusiasmi ja õhinat täis 1999. aastal, kui tegime sumomaadluse maaletooja Riho Rannikmaaga Kohtla-Järvel esimesed rahvusvahelised sumovõistlused. 2006. aastal tegime koos juunioride MMi sumos ja 2008. aastal ka täiskasvanutele ning siis juba Rakveres uues hallis. Olime neid pakkumisi vastu võttes palju küpsemad ja oma tegevuses kvaliteetsemad. Lähtusin neid üritusi korraldades ja hiljemgi põhimõttest, et kõike ei pea ise tegema. Tuleb leida oma meeskonda inimesed, keda usaldad. Motoks on mul olnud tõdemus, et neid asju, mida teised teevad paremini, lase teistel teha.

Seepärast tahangi öelda, et saadud tiitel ei ole üksinda minu töö, selle taga on  arvukas meeskond – kogu Lääne-Virumaa spordiaktiiv. Meil on olemas Eesti parim kergejõustikukohtunik Ergo Kilki, Eesti hõbe maratonijooksus Andrus Lein, maakonna parim sporditöötaja Jaak Vettik, 2011. aasta maakonna teenetemärgi saaja võrkpallitreener Mati Merirand, mulluse aasta Kultuuripärli pälvinud korvpallitreener Andres Sõber.

Spordikeskuse direktorina usaldan oma inimesi, püüan enda ümber koondada tõelisi professionaale, anda neile võimaluse ennast teostada. Inimesi tuleb julgustada, ja kui midagi viltu läheb, siis saab alati tähelepanu juhtida ja läbi arutada, kuidas paremini teha. Aastate jooksul on mu ümber olnud väga palju tublisid inimesi, kellega saab suuri asju ära teha.

Kas näete Rakvere linnal perspektiivi maailmakaardile jõuda?

Me juba olemegi kuskil seal nähtav. Kui räägime maailma tippvõistlustest, siis ei jää me alla niivõrd spordibaaside ja võistlusareenide taseme poolest, kui muudel põhjustel.

Üheks minu tööpõhimõtteks on muu hulgas olnud kõikidele siinsetele baasidele vastava rahvusvahelise litsentsi muretsemine, oleme saanud need võrkpallile, korvpallile, jalgpallile, kergejõustikule. Rakvere-suuruse väikelinna puuduseks on aga see, et pole piisavalt majutuskohti ning tribüüne. Ega ka atraktiivseid vaba aja veetmise võimalusi.

Kui tahad tippvõistluse linna tuua, siis pead pedantselt selle korraldama, sest samalaadseid kohti on mujalgi. Pead korraldama silmapaistvalt hästi.

Kuidas suurüritusi Rakverre üldse saada ja kui vajalikud need on?

Kui ma viis aastat tagasi spordikeskust juhtima asusin, jõudsime linnapea Andres Jaadlaga üksmeelele, et ei piirdu pelgalt omavalitsuse võimlaga, vaid loome siia palju enamat pakkuva spordikeskuse, kus palju erinevat laadi võistlusi, kultuuriüritusi, messe, näitusi. Ja nii ongi läinud, ürituste spekter on väga kirev ja lai.

Aga et siia suurüritusi saada, siis nende eest tuleb võidelda, keegi ennast ise pakkuma ei tule. Kui sa ei ürita endast väljaspoole märku anda, et selline koht on olemas, siis jäädki pelgalt oma rahvale sportimise paigaks. Nii uhkele spordikompleksile kui meil siin, oleks selline perspektiiv mannetu.

Oleme teinud lobitööd, näiteks võtsime ühendust jalgpalliliiduga, et andke meile rahvusvahelisi mänge. Järgmine suurvõistlus, milleks valmistume, ongi U19 jalgpalli EMi finaalturniir juulikuus. Siit tehakse ühest mängust teleülekanne ning üle maailma läheb Rakverest pilt, vaatajaid 11 miljonit.

Võistlustantsu saime Rakverre tänu isiklikule tutvusele Merle Klandorfiga ja nii on nad siin oma karikavõistluste etappe teinud kolm aastat. Oleme esitanud maaspordiühingule juba taotluse 2015. aastaks, et saada neidsamu Eestimaa suvemänge taas Rakverre. Asi selles suunas liigub, meil on ka vastaskandidaate, kes samuti tahavad neid mänge, aga otsust veel langetatud ei ole.

Spordihalli puhul imestatakse tihtipeale, et napilt 17 000 elanikuga linn, aga nii uhke saal. Ja muud ruumid veel lisaks.

Ja nüüd on selge ka see, et tuleb toredust juurdegi: linna spordirajatised täienevad peatselt tennisehalliga. Linna uude arengukavasse on sisse kirjutatud, et aastatel 2013-2014 on spordiobjektidest prioriteediks tennisehall.

Hetkel käivad hoone tulevases asukohas Vee ja Kastani tänava nurgal keskkonnauuringud, järgmise aasta märtsis tahetakse valmis saada äriprojektiga. Plaanitud on rajada nelja väljakuga sisehall ja tulevad ka välisväljakud. Teatavasti tähistab Eesti tennis 2013. aastal 100. sünnipäeva ning Rakvere tennisehalli valmimine oleks igati juubelivääriline sündmus.

Spordibaasidest kõneldes on spordikeskuse esmaseks ülesandeks baaside korrashoidmine. See on minu kõige suurem murelaps läbirääkimistes linnaga. Et tõestada, miks on vaja suuri kulutusi teha, et baasid säiliksid. Hinge läheb see, et viimasel ajal on külaliste suust kuuldud ohtralt kiidusõnu. Imestatakse, et maja on nii heas korras, ehkki vanust juba seitse aastat.

See on pideva töö vili. Peame volikogu ja linnavalitsust kiitma, sest meid on konstruktiivsete vaidluste tulemusena suhteliselt hästi rahastatud. Tänavu tegime 118 000 euro eest investeeringuid, sealhulgas sai staadioni tribüün 1000 tooli, Rahu hall uue põranda, Palermo rada uue suusasilla ja kelgunõlva, riietusruumid staadionil uue näo.

Mis annab teile energiat selleks tööks?

Olen õnnelik inimene, kelle töö ja hobi langevad kokku. See on ju parim ühendus, mis üldse olla saab. Sellist tööd on meeldiv teha ja sealt tekib sünergia.

Minu meelest on huvitav teha midagi uut, avastada maailma. Näiteks tahab väsimatu Riho Rannikmaa tuua Eestisse mitteolümpiaalade maadlusmänge, käisime juba maad kuulamas.

Selline uute spordialade Rakverre toomise mõte hoiab vaimu virgena. Paneb otsima võimalusi, kuidas asi teoks teha. Nende ebatraditsiooniliste spordialade võistluste korraldajana on väiksematel linnadel lihtsam läbi lüüa.

Ambitsioonid peavad olema pikaajalised, kui ideed otsa lõppevad, siis oled surnud inimene. Oma maja inimestele olen pidevalt sisendanud mõtet, et pole üritust, millega me hakkama ei saaks.

Ja kui 2015. aastal saame jälle võimaluse Eestimaa suvemängude korraldamiseks, siis teeme kindlasti sama suure ja veel parema. Tuleks tore spordipidu, meie töötajad on selleks valmis.

See oleks kaadri raiskamine, kui oleksime siin spordikeskuses ainult selleks, et uksed lahti teha, hoida tuba soe ja vaadata, et igapäevased treeningud tehtud saaks. Need inimesed, kes praegu ametis, on rohkemaks võimelised.

Millist nõu annate teistele, kes tahaksid ka midagi suurt ära teha, olla tegijad?

Ärge kartke ellu viia oma mõtteid ja plaane. Aeg-ajalt ikka mõelge selle “kreisi linna” idee peale, et me ei unustaks ära meie tunnuslauset “Väge täis”. Mitte midagi ei ole võimatut, kui sul on olemas eesmärk. Kui sa üksinda ei suuda, on sul alati võimalik teisi kaasata.

Ja kui midagi teed, siis tee hästi. Et läbi lüüa, pead sa tegema maksimaalse eesmärgiga ja kvaliteetselt. Teisiti pole võimalik.

Kui ollakse nii sügavalt spordielu sees, siis küllap lööte mõnel alal ise ka kaasa?

Pärast 50. sünnipäeva hakkasin tennisemängu õppima ja nüüd üritan kaks korda nädalas mängimas käia. Kui vähegi viitsimist, teeme õhtuti abikaasaga Kadrinas oma 6 km pikkuse kõnniretke ka ära.

Sinasõber olen kõikide pallimängudega, olen nuusutanud käsipalli ja jalgpalli, korvpallis olin koolipoisina isegi Eesti koondise piiri peal, aga sisse ei saanud. Kossu mängisin 2009. aastani, 1989. aastal tulin meeskonnaga Lääne-Viru meistriks.

Males jõudsin veidi kaugemale, olin meistersportlase kandidaat, lõpetasin malekooli koos malesuuruse Jaan Ehlvestiga. Käike pole tänaseni päris ära unustanud, aga tulemusi pole.

Tagasi üles