Jõulupühade aegu on inimestel ikka kombeks vaadata tagasi esivanemate kommete ja oskuste varamusse, leida sealt midagi, mis tasuks elus hoidmist ka tänapäeval. Seda, et jõulud ei tähenda vaid kingitusi ja tuledesära, said lapsed jõulueelsetel nädalatel kogeda ja proovida Rakvere linnakodaniku muuseumis.
Muuseumiperenaise Kaja Visnapuu soojal vastuvõtmisel saavad kohaletulnud lasterühmad tutvuda muuseumi eluoluga, meisterdada lindudele rasvast, teraviljast ning päevalilleseemnetest maiuspalu – rasvapalle, valada küünlarasvast õnne ning vaadata varjuteatrit.
Muuseumitöötajate sõnul on tahtjaid isegi rohkem, kui vastu võtta on võimalik. Vanemad lasterühmad saavad meisterdamise, mis mõneti ehk pisematele lusti võib valmistada, asemel kuulata-vaadata kirikukontserti.
Teisipäeva keskpäeval külastasid muuseumi jõuluprogrammi Triinu lasteaia pisikesed kasvandikud. Muuseumikülastuse alguses tutvustas perenaine Kaja lastele vanaaegseid jõulukaunistusi, mis suures osas vana aja laste endi valmistatud. Paberist, savist, käbidest ja muudest käepärastest vahenditest tehtud ilustused kutsusid tänapäeva lastes esile imestust.
Lõpuks tunnistasid mudilased, et vana aja inimesed oskasid palju paremini meisterdada, kui oskavad tänapäevased. Käsitööoskuse vajalikkusest kõneles ka Kaja Visnapuu, kes selgitas lastele, et vanasti ei olnud inimestel võimalik osta jõulukaunistusi poest, läbi tuli ajada koduste vahenditega.
Samuti riputati kuuse otsa komme. Et lapsed said neid harva süüa ja vaid tähtsamate pühade ajal, kasutati haruldasi maiusi ka praktilisel eesmärgil – lihtsalt ärasöömise asemel kaunistas see enne jõulupuud ning pääses alles seejärel mõne lapse meelt magusaks tegema.
Enne rühmadesse jagunemist ja töötubadesse liikumist said lasteaialapsed ka ise jõulude kohta arvamust avaldada. Kõlama jäi mõte, et kingitused ja söök teevad jõulud toredaks. Et mitte olla isekas ja mõelda ka nende olendite toidulauale, kes talvel ise enda eest väga hästi hoolt kanda ei saa, asus pool mudilaste seltskonnast muuseumi rätsepatuppa pika laua äärde, kus hakati muuseumiõpetaja juhendamisel lindudele rasvast ja seemnekestest rasvapalli meisterdama.
Võis arvata, et tänapäeva lapsed tahke rasvaga just lähedalt kokku ei puutu, mistõttu tekitas valge ollus neis mõnetist võõristust. Mõni poisike arvas suisa, et tegemist on liimiga, rasva asemele pakuti veel savi ja muid aineid.
Kui kasvatajad olid kinnitanud, et tegemist on siiski täiesti ohutu ja loodusliku kraamiga, asusid lapsed vähimagi kõhkluseta valget palli teravilja sees rullima. Ainsaks tingimuseks oli valget rasvakäkki mitte liiga kaua soojade näppude vahel hoida, vaid jätta see tegevustevaheliseks ajaks taldrikule.
Et lasterühma keskmine vanus jäi alla tavapärase, oli töötoa juhendajal tõsine ülesanne rahututele rüblikutele kõike arusaadavalt selgitada. Vaatamata ülesande raskusele said nii lapsed kui õpetajad tublisti hakkama ning mõne aja pärast oli igal lapsel pisike karehelbeid, hirssi ja päevalillseemneid täis pikitud rasvakäkike nööri otsas kõlkumas.
Valminud rasvapall meenutas nii mõnelegi meisterdajale helikopterit, nii et lastele omase fantaasialennuga võis rasvast lennumasinaid siin-seal põrisemas märgata.
Edasi vahetati tegevused teise poolega rühmast, kes enne muuseumi keldrikorrusel õnnevalamisega oli algust teinud. Oma verivärske õnn näpus, vudisid lapsed rasvast palle voolima, seni, kuni teised valgeks võõbatud kiviseintega hubases keldris istet võtsid.
Õnnepajakesed podisesid tulel ja küünlarasva lõhna oli tunda ka ülemistele korrustele. Nii tehtigi riburada algust kuuma küünlarasvasortsu valamisega külma vette. Kujundid, mis sündisid, said hetke, et külmas vees hulpida, ning jäid siis kuivatuspaberile kuivama.
Juhtus ka, et mõni lapsuke oma vast leitud õnne liialt kõvasti pihus hoidis, mistõttu see juppideks lagunes. Kuid lahke muuseumiperenaine lubas õnnetuil endale teisel katsel parem ja tugevam õnn sortsutada.
Kui õnnekujundid käes, lasti laest alla valge palakas ning kustutati tuled. Sel moel said kõik lapsed oma õnnevigureid küünlavalges varjuteatrina vaadata ja püüda selgitada, mida üks või teine kujund tähendab. Linale ilmunud kummituslikud varjud meenutasid kord merihobu, kord päkapikku. Neist esimene tähendaks valajale ehk mõnd toredat ees ootavat soojamaareisi, päkapikukujuline õnn aga võib märkida kingitusterohkeid jõulupühi.
Õnnevalamisest üle jäänud vesi kallati vanarahva kombe kohaselt kahe tee ristumiskohale, et valatud õnnekujundid ka päriselt inimhingekese elukäiku paremuse suunas mõjutama hakkaksid.
Perenaise Kaja Visnapuu jutu järgi on Rakvere linnakodaniku muuseumis õnne valamas käinud ka kultuuriminister. Loodetavasti sai temagi õnnevalamisest järele jäänud vesi ristmikule viidud, et see ministrile head ja paremat kaasa tooks.
Lisaks rasvapallide meisterdamisele ootas lapsi ees mõnus jutunurk jõululuuletuste, magusa morsi ja piparkookidega. Ikka selleks, et jõulutunne kiiremalt pärale jõuaks ja porise ning vihmase ilma põhjustatud kaamose hingest välja ajaks.
Muuseumi jõuluprogrammi lõppedes võis laste silmis näha mõnusalt sooja ja õnnelikku helki. Nii mõnigi seletas sõbrale innustunult, kuidas nüüd koduski ema ja isaga lindudele rasvapalle meisterdama asutakse ning omandatud oskusi vanematele jagatakse.