Nädala kaja: papahh

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Papahh, meil on väikene krahh. Just nii annab noor sugulane teada, kui ta pangakontol on “vahendid Kroonlinna nullis”. Nagu mõmises Nublu. “Et liigutada mägesid, siis vaja läheb rulli.” Tõsi.

Nagu välk selgest taevast saabus tõde, et Rakvere linnal on vaja leida otsekohe 400 000 eurot. Selgus, et just nii palju kallimaks läksid ehitustööd Rakvere Vallimäel. Pole just peenraha.

Selle eest saab viieeurose jõulupraega kostitada lausa 80 000 inimest. Peaaegu 200 õpetajale panna aasta jooksul kuupalgale juurde umbes 100 eurot. Aga ei. See raha suunatakse ... betooni. Hea küll, mis teha, on isegi arusaadav, et selle raha pärast ei saa uhke ehitis jääda taeva poole kõrgumata.

Ometi on ikka tunne, et meil on väikene krahh. Papahh-papahh, aga ärge muretsege. Võlume raha välja. Pole viga, maksame kinni.

Lubamatu, et kellegi vead ja ebakompetentsus, loe: rumalus, taotakse maksumaksja rahaga kinni, sigadus on see, et seda tehakse küllaltki lühikese aja jooksul teist korda.

Linnavolinike suhtumine on muret tekitav: eraldada käsi laiutades lisaraha nii, et silm ka eriti ei pilgu, on veidi vastutustundetu. On lubamatu, et kellegi vead ja ebakompetentsus, loe: rumalus, taotakse maksumaksja rahaga kinni, sigadus on see, et seda tehakse küllaltki lühikese aja jooksul teist korda. Tegelikkuses ei õpitud Moonaküla juhtumist midagi, ka seekord pani ehitaja linna sundseisu.

Kui Moonakülas kippus kõnniteesillutis inimeste koduakendeni ulatuma, siis Vallimäe puhul õnneks ei riivata otseselt inimeste heaolu. Ometi see häirib ja teeb murelikuks ... sest selles teguviisis on muster. Soovin volinikelt rohkem kirglikke arutelusid ja vaidlusi. Meelest ei tohiks libiseda lihtne arusaam, et esindatakse linnarahvast.

Loodan, et sellele väega paigale lisavad veelgi enam võlu udupeened valgustid ja uhke katusesõõr, ning tahan, et suur vabaõhukontserdipaik tooks mäerinnakule rahva kokku, saaks elu sisse. Nii, et see poleks õhuloss, vaid koht, kus laulda ja tantsida.

Oleks sädeinimeste koht. Nende, kes tiitliga ja tiitlita. Kes helgivad ja helisevad igal pool, kuhu satuvad.

Lugesin sel nädalal üht lugu. Mehest, kes pidas koosolekuid nii, et palus laua ümber olnud inimestel unistada. See, kes ei julgenud või kellel polnud unistusi ... pani härra pahandama. Kelle elus ei olnud unistustele kohta, sellele polnud kohta tema meeskonnas.

Olen riivamisi selle mehega kokku puutunud. Aga nüüd sai temast minu silmis suur mees. Kes julges unistada. Kes tuletas meelde: unista. Suurelt. Kes suunas pilgu edasi, pani küsima, nagu laulab Mari Jürjens: “Kelle hoolde annad oma unelmad, kui peaksid ära väsima?”