Kui Venemaa ja Gruusia vahel 8. augustil sõjaline konflikt lahvatas, muutusid Eesti poliitikud väga aktiivseks, sõideti kriisikoldesse kohale, avaldati ohtralt arvamusi, lisaks sellele oli tagajalgadel meedia, kes arvas, kommenteeris ja saatis reporterid poliitikutele järele.
Kuid see polnud sugugi kõik, peale poliitikute ja reporterite läkitati kohale ka vabatahtlikud abistajad ja humanitaarabi.
Väga õige! Meie vennasrahvas oli hädas ja ise eeldame, et samasuguse terrori korral tuleb maailm meilegi appi. Eestit ja Gruusiat ühendab aga veel üks nähtamatu niit, viha ühise vaenlase - Venemaa - vastu.
27. detsembril alanud Gaza sõjas on hukkunuid mitu korda rohkem, eilseks juba ligikaudu tuhat inimest, nende seas umbes 300 last.
Kuid kummalisel kombel vaikivad nii poliitikud kui meedia. Alles viimastel päevadel on hakatud üht-teist arvama.
Tundub, et keegi ei julge seisukohta võtta. Või siis juutidega tülli minna. Kas tõesti kõik ootavad, mida ütleb Ameerika ühendriikide peatselt ametisseastuv president Barack Obama, kes on samuti targu vaikinud.
Kindlasti on Gaza ja Gruusia sõjalisel kokkupõrkel hulk erinevusi, kuid hämmastav, milline vahe on suhtumisel.
Siiski saabus eile teade, et ÜRO peasekretäri Ban Ki-Mooniga kohtunud välisminister Urmas Paet arutas muu hulgas ka olukorda Gazas, ja sai teada, et Eesti on andnud ÜRO Palestiina Vabastus- ja Töödeagentuuri kaudu miljoni krooni väärtuses abi Gaza humanitaarolukorra leevendamiseks.
Viimaks ometi mingi hoiak! Aga vahepeal on möödunud üle kahe nädala.
Ehkki Gaza sektoris on tegemist Palestiina äärmusrühmituse Hamas kontrollitava alaga, on tõsiasi, et juudiriigi rünnakutes suletud enklaavis surevad süütud tsiviilisikud, nende hulgas lapsed.
Aga sõda on sõda ja selge on seegi, et ajaloolist vimma selles piirkonnas paarinädalaste rünnakutega välja ei juuri. Arvaku meie sellest siin pealegi, mida tahame.