Araablastel on suurpere ja väike pere. Suurde kuuluvad kõik mitme põlve sugulased, väikesesse ema-isa ja lapsed. Kui on pidu (pulmad, ramadaani lõpp), siis on alati suurpere koos, nii et vahel tuleb sugulasi kakssada – terve tänav on sugulasi täis! Minul on kuus õde-venda, see on tavaline pere, ei ole suur. Suures peres on üle kümne inimese.
Minu isa (69) on juba vana mees ja istub kodus. Varem oli ta pähkliküpsetaja, tal oli oma väike firma paari abilisega. Pähkleid ostis ta Süüria eri linnadest (Aleppo, Afrin, Dar’ā), need on algul rohelised ja ei kõlba süüa. Tuleb küpsetada, lisada sool, suhkur või mesi, eestlased nimetavad seda röstimiseks. Mu isal oli kolm suurt elektriahju, ühte kallas ta korraga 25–30 kilo pähkleid. Eestis on ehitusel segumasin, see on umbes sama suur nagu Araabias pähklite röstimise masin, on kuum ja käib ringi. Ühes masinas olid soolased, teises magusad pähklid ja kolmandas seemned.
