Puust ja punaseks: mis on viirus ja kas seebiga pesemine tõesti aitab?

Koroonaviirus elektronmikroskoobi all. Foto: Reuters

Viirusepuhanguga kaasneva rohke infotulva sees orienteerumiseks ja asjadest arusaamiseks tasub vahel üle vaadata nii-öelda kõige aluseks olevad õpikutõed, et vältida kogemata valeuudiste orki sattumist.

Sotsiaalmeedia filtrivabas maailmas levib teatavasti kõiksugust kahtlase väärtusega informatsiooni. Muu hulgas võis veel mõned nädalad tagasi vaktsiinivastastest Facebooki gruppidest lugeda, et enese viiruse vastu kaitsmiseks tuleks vältida linnuliha söömist, kuna viirused pidavat armastama süüa kanade neerupealseid. Tegu on küll äärmusliku näitega, kuid seegi tekst hakkas internetis oma elu elama.

Viimastel päevadel on aga hakanud levima väidetavalt USA Johns Hopkinsi ülikoolist pärinev tekst, milles tuuakse välja rida soovitusi nakatumise vältimiseks.

Kuigi välja toodud soovitused on üldpildis asjalikud, on juba esimene lõik selline, et vaevalt üks maailma tipp­ülikoolidest sellise avaldanud oleks. Väidetavalt on tegu anonüümse “nakkushaiguste abiprofessori” siselistis avaldatud kirjaga, kuid selle tegelik päritolu ei ole teada.

Seega, astume sammu tagasi ja võtame pulkadeks lahti, mis on viirus ja mida sellega peale hakata. Esimesest küsimusest alustamegi.

Mis asi on viirus? Viirus on mikrobioloogias üks väiksemaid ühikuid, mis jääb elus- ja eluta looduse hägusele piirialale. Kui elusorganismidel on olemas oma autonoomsed ainevahetuse ja paljunemise viisid, siis viirusel mitte. Teisiti öeldes ei ole viirusel ühtegi elu tunnust peale päriliku informatsiooni edasi kandmise. Tema kapsli sees on ainult DNA (desoksüribonukleiinhappe) või RNA (ribonukleiinhappe) molekuli kujul geneetiline informatsioon ja peremeesorganismi nakatamisel kasutabki viirus ära selle rakus toimuvaid protsesse, et enda geene paljundada ja seejärel uuesti maailma paisata. Üks nakatatud rakk võib enne suremist toota ja oma keskkonda paisata miljoneid viiruse osakesi.

Oma lihtsakoelisuse tõttu on viirused niivõrd pisikesed, et võivad nakatada ka kõige väiksemaid elusorganisme baktereid.

Kuidas viirust tappa? Siin ongi konks – kuna viirus ei ole kunagi elus olnud, ei saa teda ka otseselt tappa. Samas on vabalt keskkonnas olevad vormid ehk virionid reeglina väga ebastabiilsed ning võivad õhus loetud tundidega laguneda.

Näiteks imiteerisid USA teadlased laboritingimustes piisknakkuse nakkavana püsimist. Tuli välja, et õhus veepiiskades kaotavad virionid oma nakkavuse vähemalt kolme tunniga, kuigi aktiivsete osakeste arv väheneb kiiresti ning pool osakestest on nii-öelda mängust välja juba 66 minutiga.

Oma lihtsakoelisuse tõttu on viirused niivõrd pisikesed, et võivad nakatada ka kõige väiksemaid elusorganisme baktereid.

Plastist või roostevabast terasest pindadel täheldati nakkava viiruse olemasolu veel kolme päevagi järel, kuigi osakestest poole hävimine võttis teraspinnal aega vaid viis tundi ja 38 minutit ning plastil kuus tundi ja 49 minutit. Papil kadusid osakesed täielikult üksnes 24 tunniga. Samas vasest pindadel olid virionid lagunenud juba nelja tunniga.

Miks käte pesemine viiruse vastu aitab? Nagu juba öeldud, on vesi ja seep igati asjalik meetod virionide hävitamiseks. Kuigi inimesele võib seep näida siidine ja pehme hügieenivahend, on see mikroobide maailmas pigem õudne tapja. Asi on nimelt seebi keemilises koostises, mida oleme pidanud keskkoolis õppima. Seep on ühend, kus saavad kokku kaks äärmust: märgumatu ja rasvlahustuv orgaaniline rasvhape, niinimetatud saba, ning rasvu hülgav ja vesilahustuv leelis. Kui end peseme, piiravad seebilahuses olevad osakesed näiteks rasvaosakesed niimoodi ümber, et seebimolekuli rasvlahustuv osa jääb sissepoole ja vesilahustuv väljapoole. Tulemuseks on see, et muidu vees mitte lahustuv rasv muutub vees lahustuvaks ja see kantakse veega minema.

Kuna viiruse kapsel koosneb suures osas lipiididest ehk rasvainest, lagundavad seebiosakesed selle ümbrise, piiravad kõik alles jäävad viiruse jäägid sisse ning kõik jäänused uhutakse veega minema. Seebiga pesemine aitab kindlasti viirust hävitada, kuid ainult siis, kui see ei ole veel inimese organismi jõudnud.