Sisemise õnne leidmisest

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Hiljutises vestluses lähedase inimesega jõudsime mõlemad tõdemuseni, et elu enne koroonatõbe oli ikka hirmus ilus ja hea. Heaks muutis selle võimaluste rohkus, võimalus oodata ja plaanida tulevikku. Talvise pimeda aja aitas kergemini mööda saata vabadus korraldada mitmesuguseid üritusi ja kõikvõimalikel ettevõtmistel osaleda, kutsuda külla sõpru, tähistada jõule töökollektiivis vabalt ja muretult. Kuna vabadus tundus koroona eel inimesele iseenesestmõistetav, ei osanud ta seda muidugi ka hinnata.

Tänavused jõulud mööduvad tunduvalt vaiksemalt: on küll pühade aeg, kuid pole nagu ka. Advendiküünlad süttivad koduakendel vaikselt, suurema kärata, rahvakogunemisteta. Ametiasutustes pannakse üles jõulukuused ja ehtedki riputatakse külge, aga kas kuuse all kolleegile kallistusega häid pühi soovida saab, näib juba kahtlane. Aga mis saab eestlasest sel moel kevadeks?

Koroonapandeemia on seadnud meile lisaks neile raskustele, mida saab tabelitesse kanda ja rahasse arvestada, tõelise pähkli selles vallas, mis puudutab inimeste õnnetunnet, rahulolu oma elu ja ümbritsevaga. Kuidas leida endas see sisemine õnnetunne, mis toidaks vaimu ja hoiaks meele rõõmsa ka siis, kui välist vaimutoitu kipub väheks jääma?