Repliik: võlumetsa jalutama

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Ain Liiva

Paarikümne aasta eest teatas mu siis alles kümneaastane tütar, et tahab talve võlumetsa jalutama minna.

Elasime tammiku lähedal ja otsustasin lapsega jalutuskäigule kaasa minna. Seal ta kõndis hardalt, käed graatsiliselt laiali, kitsukesel lumme tallatud rajal. Ümber kaardusid härmatanud oksad, mis sillerdasid helbekristallides. Ma ei tea siiani, kas ta tuli ise selle mõtte peale või räägiti koolis võlumetsast.

Kui talvine loodus pakub sellist võimalust, siis meenub alati tütre jutt võlumetsast. Eelmine talv näitas, kui habras on ilm, ja selle aasta alul näis, et lumetu plusskraadides talv kordub. Kerkis pisuke hirm, kas võlumets kaob tõesti möödanikku.