Nädala lind: linavästrik

Linavästrik. Foto: Peep Veedla

See, et lätlaste rahvuslind Eesti Ornitoloogiaühingu juubeliaastal Virumaa Teataja esimeseks nädala linnuks sattus, on ootamatu. Selle rahvasuus jäälõhkujaks kutsutava linnukese rändelt saabumise aeg on ju alles märtsi lõpus, aprilli alguses – jäämineku aegu. Mullu kohtasin esimest linavästrikku 20. märtsil Vergi sadamas.

Aga kui tänavu 1. jaanuari hommikul Vinni vallas Vetiku Väikejärve jääl linavästrikku silmasin, oli esialgu raske seda uskudagi. Varem pole temaga talvel kohtunud. Tõsi, Harjumaal, Pärnumaal ja Lõuna-Eestis kohati möödunudki talvel üksikuid kangelasvästrikke ning tänavugi on Läänemaal, Tartumaal ja Valgas mõni isend paigale jäänud, kuid Lääne-Virumaalt oli seni teada vaid üks kolme aasta tagune linavästriku talvine vaatlus, kui hobisünoptik Kairo Kiitsak kohtas jaanuaris üht isendit Väike-Maarja vallas Käru külas. Ehk on Virumaa Teataja lugejatel rohkemgi talviseid västrikke teada? Igal juhul on selle putuktoidulise linnu katse siinsetes tingimustes talv üle elada kangelaslik ning linavästrik nädala linnu tiitlit igati väärt.

Tutvume selle kangekaelse uljaspeaga pisut lähemalt. Tegemist on ju kõige laiemalt levinud pesitsejaga kogu Eestis. Mitte kõige arvukamaga, aga et talle sobivad elamiseks ja pesitsemiseks nii asulad kui ka merelaiud ja rabad ning muud biotoobid, ongi ta meil kõige laiema levialaga lind. Üksnes metsad pole linavästrikule meeltmööda. Tema nimi väärib aga lahtiseletamist. Kust on pärit täiendosa “lina” västriku ees? Selle mõistmiseks peame kaugemale ajalukku vaatama.