Kodanik osaleb terviselotos, sest riik sügas mune

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Olen osaline mitme jackpot’iga loteriis. Loosiauhindadeks on pääse eliitvaktsineeritute seltskonda (muidugi kui eetika lubab – mind ennast poleks lubanud), koht koroonahaigete intensiivravipalatis, õigus politsei pikalt saata. Ja kohtumine vikatimehe endaga muidugi ka.

Õnnemängu level number üks. Mõistlik on olla mitme pileti omanik. Kas nool peatub minul ja kutsub mind vaktsineerima? Kas olen “õiges” perearstinimistus, millele keegi kuskilt eraldab sellise koguse vaktsiini, et ka minule jätkuks? Või äkki õnnestub end smugeldada mõnda riskigruppi või lausa eliitseltskonda? Või läheb õnneks digikampaaniaga?

Level kaks. Kas jään hoolimata ettevaatusabinõudest koroonasse või mitte? Vürtsi lisavad debiilikutest maskivastased, vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja igasugu muud ullikesed. Kahjuks ma ei tea, mitu piletit on neil.

Level kolm. Kui haigeks jään, siis kui pikk kõrs õnnestub mul tõmmata? Köhin ja tatistan niisama, põen mitu nädalat või õnnestub lausa ära surra? Võtta see viimne pilet?

Kui pean käsile võtma suurema koristustöö – ühe meesinimese päevakavas ei kuulu see tegevus prioriteetide hulka –, siis istun maha ja joon hakatuseks klaasikese õlut. See ei ole avansina välja võetud preemia. Mekkimise ajal mõtlen rahulikult läbi, mida on vaja teha, kust alustada, kus lõpetada. Olen tähele pannud, et õllega alustatud töö saab kiiremini ja kvaliteetsemalt tehtud kui ilma rituaalita pihta hakatud rapsimine.

Kui tassitäis kohvi arvutiklaviatuurile ümber läheb, siis on tegemist avariiolukorraga ja juurdlemiseks, kas pühkida tasub sinise või punase lapiga, aega ei ole. Lasta tuleb kohe, küll pärast sihime ja uurime, kas läks märki või mitte.

Aastataguse koroonaepideemia ajal oli avariiolukord. Riik pühkis vaheldumisi sinise ja punasega ning ei sihtinud üldse. Ja keegi ei heida ette, sest oligi paanika ja keegi ei teadnud täpselt, mida teha.

Ah õige muidugi, minu riik jageles ajal, mil oli juba hilja, kuid mitte veel pöördumatult hilja, mingisuguse abielureferendumiga.

Siis tuli suvi ja eriolukorrast pääsenud rahvas tormas kui noor vasikas heinamaale. Kahjuks käitus vasikana ka riik.

Leidus “jääpäid”, kes rääkisid, et tuleb teine laine. Et tuleb uuem ja hullem. Et valmistugem. Aga ei usutud ju!

​Juba suvel oli teada, et vaktsiinid tulevad. Ka see oli teada, et hakkavad tulema jupikaupa, sest tootmine ei jõua nõudlusele järele. Ja nüüd ma küsin sinult, minu riik: miks sa kogu oma ametnikearmeega ei istunud juba suvel maha, miks sa ei tegelenud nimekirjade koostamise, IT-süsteemide korrastamise, logistika ega vaktsineerijate ressursiga? Sul oli kolm-neli kuud aega asjad rahulikult läbi mõelda, aga nüüd sa laiutad käsi ja imestad, et vanainimesed ei saagi kutset vaktsineerimisele kätte, kui sa saadad selle neile mingi e-riigi kaudu, mida ei oska kasutada isegi minusugune vähem vana inimene.

​Ah õige muidugi, minu riik jageles ajal, mil oli juba hilja, kuid mitte veel pöördumatult hilja, mingisuguse abielureferendumiga.

Sügistalvel kutsus minu riik ametnike suu kaudu mind püsima kodus, sest olukord olevat ärev. Ja siis ma loen, et president on suusareisil, volikogu esimees Tenerifel. Aasta alguses pannakse koolid juba osaliselt kinni, aga puhkusereise palmisaartele ära ei keelata ja koolivaheaja lõppedes tuleb sealt lennukitäite kaupa igasugu Brasiilia ja Aafrika tüvesid, või kuidas tahes te neid asju nimetate. Mida kuradit!? Mida mina, lihtkodanik, neist asjust pean nüüd arvama? Käituma ikka sõnade, mitte tegude järgi?​

​Haiglakohti veel jaguvat, aga töötajatega olevat kitsas. Tudengeid ja vabatahtlikke palutakse appi ning suur tänu neile, et nad lähevad. Aga ma pakun veel hulga ressurssi, mis leidub süsteemi sees. Ainult et selle teemaga pidanuks tegelema samuti suvel.

​Mul pole ühtki etteheidet erakorralisele meditsiiniteenistusele ega perearstisüsteemile. Nii üks kui ka teine tegutsevad operatiivselt ja asjalikult, tean omast käest. Aga korralise meditsiiniga on asi, vabandage väljendust, jama. On teil, asjade korraldajad, ikka aimu, kui palju te seal aega raiskate?

​Näide enda elust. Perearst soovitab probleemiga pöörduda eriarsti poole. Kuu-poolteist järjekorda ja saangi jutule. Kümne minutiga on selge, et vajan teist eriarsti. Tulen kabinetist välja, lähen samas asuvasse polikliinikusse ja palun end siis uuesti järjekorda panna. Aga ei saa: enne tulevat minna perearsti juurde, tema peab tegema uue saatekirja.

Lõpuks, vahepeal veel mitu kadalippu läbitud, muidugi koos ooteaegadega, jõuan Tallinnasse vastava spetsialisti jutule. Seal kuulen kümne minuti jooksul, et tema saab tõesti aidata, aga selleks tuleb registreerida end järgmisele vastuvõtule. Lõpuks vältas mulle abiks olnud protseduur kümme minutit, kui mitte arvestada poolt aastat ooteaegu ja viit eelnenud (ning minu arust asjatut) visiiti. ​Kas te teete seal korralises meditsiinis nimelt nii, et patsiente solgutades võimalikult palju vastuvõtuaegasid täis saada ja haigekassalt nende eest muudkui raha kasseerida?

Ja nüüd ma küsin sinult, minu riik: miks sa kogu oma ametnikearmeega ei istunud juba suvel maha, miks sa ei tegelenud nimekirjade koostamise, IT-süsteemide korrastamise, logistika ja vaktsineerijate ressursiga?

​Üks tuttav rääkis, et sai äsja, pandeemia kõrgpunktis, kutse töötervishoiuarsti juurde. Tööandja saatis, muidu tulevat pahandusi. Minema pidi Tamsalust Tallinnasse. Äkki oleks siiski aega selle kiire asjaga? Ma ei eita töötervishoiuarsti vajadust, aga kas praeguses olukorras ei saaks neid siiski kusagil mujal rakendada? Ergonoomilisest töötoolist, valgustuse luumenitest ja muust sellisest saaksime ka poole aasta pärast rääkida, ei juhtu sellest midagi.

​Veel üks asi, millega riik, vabandage väljendust, suvi läbi mune sügas, on seadusloome. Nagu kolleeg Rein Sikk Maalehes just kirjutas, võib mind helkurita käimise eest 40 euroga trahvida, sest sean ohtu oma elu, aga maskita töllerdamise eest mind karistada ei saa, sest seadust pole ja ma võin isegi politsei sel teemal pikalt saata, teistest rääkimata. Kas kevadel eriolukorras ära käinud riik tõesti selle peale ei tulnud, et mõned seadused üle vaadata – oli ju teada, et pandeemia jätkub ja hull aeg võib nõuda hulle otsuseid, kui parafraseerida Hašekit.

Nii ma nüüd istun oma kodukontoris. Juurdlen, kas mu nohu on lihtsalt nohu või midagi hullemat. Veebikoosolekutel ei raatsi isegi kaamerat sisse lülitada, sest elamust pakkuv netiühendus annab sellise tembu peale lihtsalt otsad.