Kolmapäeva ehk arginädala pööripäeva hommikul, kui ma parajasti välistrepil rahupiipu tegin, kukkus üks tihane meite õue valgusevoolu traadil tiitsutama. Ja jätkus tal toda kevadest unistamise laulukest kauemaks, kui mul tubakat piibukahas tuhaks tõmmata. Nojah, ilm parajalt pehme ja tasane küll, taliharjapäev juba – kunagist kõneviisi kasutades – terve dekaad tagasi, ometi tundus kollakõht laulumeistri viisivõtt pisut pöörane. Tead nüüd sina, sulissõber, mis veel tulekul …
Aga vahest oli ta sihuke visionäärist tihane ning on ju üldtuntud tõsiasi, et visioon annab mõttele jõu ja kasvatab tegudele tiivad. Siin tuleb käituda julgelt ja öelda välja valjusti.
Nagu näituseks meite riigikogulane Liisa Pakosta: “Sigaretipakil on küll suurelt, et suitsetamine tapab, kuid tundub vajalik, et koolitatud proviisor inimesele sigaretipakki ulatades selle veel kord üle kordaks.” Jutt teadagi sellest, et suitsu võiks tulevikus müüa apteekides.
Pani muidugi mõtlema mitte ainult sellele, et peaks elukestva kõhvitamise maha jätma. Tekkis tahtmine rohupoodnikelt pärida, mida nemad asjast arvavad, ja võib-olla tuleks praegust lihva-lohva suitsumüüki enamgi karmistada – noh, et antaks vaid retseptiga. Aga mida rohkem ma ajusid pingutasin, seda enam toda visiooni visualiseerisin, seda pikemate kõrvadega jänes põue puges. Sa helde arm, sa lähed selliste mõtetega apteekri manu tema arvamust uurima – vaat, kui paneb sealsamas, ilma tohtri abita diagnoosi, mis ehk ullikeselegi au ei tee.
Ja visuaalne pilt saab kole olema, saabugu kutse peale valged kitlid või sinised mundrid. Ja ülepea pole paslik pisikeses linnas julgete mõtete maailma sukelduda, sest sind võidakse otsemaid elupõliseks pullivennaks tembeldada. Väikese paiga omapära muide seisnebki selles, et ära sa palju siin tiitsu, veel etem, kui sa üldse ei iitsata. Mis mõistagi ei sega niisama, varblase kombel, kõiksugu siristamist – et pole aadressi ega mõtetki sees. Siutsu niisama maast ja ilmast ning kiida targematele järele, siis on teised sinuga rahul, nõnnasamuti sa ise endaga.
Neid päälinna omasid, kes oma kõrgetelt kohtadelt kasinamaid kodanikke kaevad, no neid võib vahel tõega natuke näksida ning eks nad ju anna nii mõnigi kord oma lennukaist mõtetest õhku visatud kondi hammaste vahele.
Võtame või meie presidendiproua Evelin Ilvese, kes just taliharjapäeval kuulutas ühes õhtuse nimega seitungis, et ärme räägime pensionist, pakume vanuritele hoopis vabatahtlikku tööd. Sa mu meie, kus pensionärid tõusid tagajalgadele, ka need, kes muidu kepi või toekäruta jalgu alla ei võta. Et enamik meite eakatest maadleb oma eluga vaesuse piiril ning mõtleb pigem söögist ja eluasemest, kui vabatahtlikust tööst.
Need nooremad muidugi, kel käed-jalad veel lobedasti liiguvad, eks need teegi, kui võimalust, pensioni kõrvalt vabatahtlikult tööd, kasvatades sedaviisi lisakopikat ja aidates lastel oma lapsi kasvatada. Millega jälle hoiavad kohti kinni ega lase löögile täies jõus inimesi, kes ilmaolude keeruliste tingimuste tõttu niisama kõlguvad töö ootel ja kiristavad vanakeste poole hambaid.
Vaat selle poolest on nii ühed kui teised, proua Evelin välja arvata, kahe jalaga maas kinni, mõni kogunisti täitsa käpakil.
Aga tulles tagasi ülalmainitud linnuolukorra juurde, siis mida teab põrnikas põndakul elust, mis nokalisel oksakeselt kõik kätte paistab. Mistõttu võimegi siit ainumalt järeldada, et visionaalne mõtlemine eeldab ülevalt vaatamist, linnupilku ja avarust. Juhtub aga, et linnuke enneaegu või vahel ka võltsisti laulab, ei sest ole suuremat häda – tema loodab looja peale ja mõtleb meite muredele.
Soovin teitele, kulla inimesed, soojust südamesse ka sel külmal küünlakuul, head linnuvaatlemist ning unustage kõik need kõverad rahvatarkused, mis suleliste kohta veits vildakad. Nagu see, et lind, kes hommikul vara laulab, on õhtuks kassi …