1989 ⟩ Kaagid kippusid kinodes laamendama

Rändkino Ruhnus 1953. aastal. Foto: Filmikaader

“Ma tahan näha, kuidas sa, mees, koju lähed,” teatas üks Laekvere huligaan rändkino mehaanikule, kui too palus pätipoisil enda järelt suitsukonid ja tühja taara ära koristada.

Nõukogude ajal, ja veel jupp aega ka taasiseseisvunud riigis, näidati kinofilme igas maakultuurimajas. Selleks olid olemas spetsiaalsed rändkino­brigaadid, mis koosnesid ühest-kahest inimesest, kes saabusid oma filmirullidega mõne kindlaksmääratud nädalapäeva õhtul kultuurimaja ette ja panid peo püsti.

Just nimelt peo: sageli järgnes kinoseansile disko või muu seesugune tore üritus, ja kuigi see viimane polnud enam kinomeeste korraldada, oli publik ühine. Mis ühtlasi tähendas, et osa publikust tuli juba kinno ära sätitud meeleolus või hakkas siis seansi ajal oma mahajäämust kiiresti parandama.