Kui õppisin Brežnevi ajal pedas eesti keele õpetajaks, oli mul esimese kursuse tudengi(m)elu nii tormiline, et loengute ja raamatute jaoks jäi vähe aega (välja arvatud luule, meil oli luuleklubi Värdi).
Kirjanduse eksamiks tegime lugemistalgud: jagasime sadakond teost omavahel ära, istusime poole ööni üleval ja lugesime koos lühikokkuvõtteid. Ega sest suurt meelde ei jäänud, aga õnneks olid pintsakul suured taskud ... Teisel kursusel juhtus minuga midagi sarnast nagu Arnol õpetaja Lauriga. Kord sattusin antikvariaadis kõrvuti seisma oma eesti kirjanduse lektori Mart Mägraga, olime mõlemad üllatunud. Et Mägra loengud olid hommikuti ja igavad, polnud lusti neis käia. Õpetaja oli (targa inimesena) loodrist tudengit nähes ka kohmetunud, ometi kinkis ta mulle sealsamas leti ees RAAMATU, vana ja kalli eestiaegse raamatu. See oli pööre minu elus ... laisa tudengi ehmatus ja häbi, tahaks, ja ei julge vabandada. Meie sõprus algas sellest raamatust. Mu austus kestis Mägra surmani ja kestab tänagi. Tema ärasaatmisel kirjanike maja musta laega saalis olin ma meie kursuselt ainuke. Mägra koostatud haikuraamat on mul juba kapsaks loetud, eriliseks teeb selle autori pühendus. Kui Rein Sikk otsis Kadrina emakeelesambale teksti, läksime koos Loomingu toimetusse Mägra juurde, kes oli sel ajal juba väga haige, aga ei keeldunud abist. Ta kutsus meid nädala pärast tagasi ja kinkis geniaalse vanasõna «Sõna seob», mille oli leidnud Wiedemanni sõnaraamatust. Tänu Mart Mägrale hakkasin ma tihti antikvariaadis käima, teadlikult oma isiklikku raamatukogu koostama ja autorite autogramme koguma. Täna on seal ka igavikuliselt rariteetseid: Jaan Kross, Vahur Afanasjev, luuletaja Vesipapp (Mart Mäger ise) jt.
/nginx/o/2023/07/21/15471825t1h23ea.jpg)