Repliik: andke lastele võimalus

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Suves kulgedes jäin mõtlema sellele, kuidas mõnikord lastele viltu vaadatakse. Lihtsalt seetõttu, et nad alles õpivad seda va inimeseks olemist ja erinevates olukordades toimetamist. Ometi on ka laps inimene ja tahab teha vahvaid asju.

Seetõttu väidan, et laps ei ole tülikas element, kes on suurtel inimestel ees. Selleks et lapsest saaks täiskasvanu, kes oskab käituda teatris, festivalil, mererannas, kontserdil, kohvikus ja poes, tuleb teda sinna kaasa võtta ja tutvustada, kuidas kusagil tegutseda. Lapsed on tegelikult väga tragid.

Lihtne valem on, et eeskuju õpetab – see kehtib nii teatris käitumise, lugemisharjumuse kujundamise, poes ise ostude sooritamise kui ka muusikamaitse tutvustamise juures.

Ja teistpidi vaadates – äkki on endal lastelt samuti õppida. Näiteks seda, kuidas olla empaatiline inimene või kuidas olla hetkes kohal, mitte karta muusikale kaasa elada, ennastunustavalt rannas liivalossi ehitada või lemmikraamatut mitu korda järgemööda läbi lugeda, süüa mõnikord jäätist nii hommiku- kui ka lõunasöögiks ja mitte olla nii hirmus jäik oma arvamiste ja nõudmistega.