Marko Pomerants: hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimus

Marko Pomerants Foto: Arvet Mägi

Olen osaliselt nõus ameeriklasest virulase, Molycorp Silmeti tegevjuhi David O´Brocki mõttega, et bakalaureusekraadiga tänapäeval vehkida ei maksa.

Aga ma ei ole nõus üldistusega, et tänane haridus-, eriti just kõrgharidussüsteem ei toeta kutseoskustega inimeste arengut. Olen üle õla piilunud oma tudengitest poegade tegemisi.

Poisid, kelle lapsepõlv pole möödunud võrre putitades, suudavad inseneriametit õppides sellesse maailma sukelduda küll. Selge on see, et kuu aega asjakohases ettevõttes, kus praktikant ei ole risuks kaelas, vaid tegelikult ka teadmisi ja oskusi omandab, võib pakkuda sisukamat ajakasutust kui sama aeg koolipingis. Aga ilma formaalsete haridusaastateta ei pääse. Praktikal ei oskaks ju teooriat oman­­damata freespingist midagi arvata. Tallinna tehnikaülikooli  avaaktuse kohta käib nali: rektor ütleb: “Vaadake kahele poole – lõpuaktusel teie naabreid pole!”.

Mul on mõlemad pojad jätnud avaaktusele minemata, aga nüüd tuleb minna vanemale pojale bakalaureuseõppe lõpetamise puhul lilli viima. Ja muidugi ma eeldan, et mul on selles samas koolis veel põhjust lõpuaktustel käia. Eeldatavasti on üks bakalaureuse- ja kaks magistriõppe lõpuaktust veel ees.

Hariduse, eriti üldhariduse kättesaadavuse puhul on ikka kilomeetritest räägitud, aga eriti kõrgkoolide puhul peame rääkima kvaliteetse hariduse kättesaadavusest rahalises mõttes.

Tänane, kauguse mõttes hästi kättesaadav Eesti haridussüsteem annab paraku selge eelise linnakoolide õpilastele, kus tugevate linnakoolide lõpetajad hõivavad ülikoolide tasuta õppes märkimisväärse osa. Muidugi suudab peaaegu iga kooli direktor tuua näite oma tublist kasvandikust, kes näiteks matemaatikas või inglise keeles eliitkooli omadele olümpiaadil ära tegi.

Väikese rahvana ei saa me lubada andeka inimese jäämist ülikooli ukse taha. Eesti riigi ja rahva arengut silmas pidades peame eelkõige kõrghariduse kättesaadavust oluliselt parandama (ja loomulikult ei tohi see toimuda kvaliteedi arvelt), kuna on selge, et just paremini haritud inimesed loovad ühiskonnas kõige enam lisandväärtust. Need on inimesed, kes edendavad meie riigi vaimset ja ainelist heaolu, muidugi võivad nende teadmistega sooritada ka kuritegusid.

Et kõik andekad inimesed jõuaksid ülikooli, on 2013. aasta sügisest tagatud täiskoormusel õppivale üliõpilasele tasuta õpe kõikides Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Selle võimaldamiseks luuakse täiendavalt ligi 3500 tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.Kui seni on olnud tasuta kõrgharidus vaid peamiselt Tallinna ja Tartu eliitkoolide lõpetanud tudengite pärusmaa, siis kõrgharidusreformiga paraneb kõrghariduse kättesaadavus eelkõige just maakoolides õppijatele.

Tasuta õppimine pole aga päris tingimusteta tasuta. Tasuta õppimise eelduseks on, et üliõpilane õpib kõrgkoolis täiskoormusel. Jällegi, olen üle õla piilunud ja mulle tundub, et see on võimalik. Kui tudeng aga näiteks töölkäimise kõrvalt seda teha ei jõua, maksab ta ülikoolile üksnes oma tegemata jäänud ainepunktide eest. Mõne ainepunkti kinnimaksmine on aga oluliselt odavam kui terve semestri tasu ning kümneid kordi madalam kui kogu kraadi omandamise eest makstav summa. Seetõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et tudengil katkeksid õpingud, kui tal mõni aine sooritamata jääb.

Ainepunktide nõudearvestus hakkab olema semestrite lõikes kumulatiivne. See tagab õpingute piisava paindlikkuse, sest kui üliõpilane saab semestris õppekava täitmise eest enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja tasuta edasi õppida.

Et tasuta kõrgharidus oleks kompleksne, siis selleks on ette valmistatud ka vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, mis riigikogus veel sel sügisel seaduseks saab. Tudengi vajaduspõhise õppetoetuse suurus hakkab olema 135 eurot ehk pool Eesti alampalka. Eesmärgiks on, et vajaduspõhised õppetoetused oleksid just neile, kes seda kõige enam vajavad, ning et need jõustuksid samal ajal kõrgharidusreformiga. Ekslikud on väited, et õpitulemuse põhiseid toetusi enam polegi. See, mis oli, see jääb.

2011. aastal oli kõrgharidust omandava üliõpilase põhitoetuse suurus 55,93 eurot kuus ning täiendava toetuse suurus 28,13 eurot kuus. Nii põhitoetuse kui täiendava toetuse koefitsient on 2011. aastal 0,4 ja õppetoetus on tagatud 40%-le riikliku koolitustellimuse lepingus kokku lepitud õppekohtadel õppivatest üliõpilastest. 2011. aasta II semestril määrati see 10 560 üliõpilasele.

Eelnõu kohaselt on kehtestatud tingimuste täitmise korral vajaduspõhisele õppetoetusele õigus kõigil üliõpilastel sellest olenemata, mis tüüpi omandivormiga õppeasutuses nad õpivad. Praeguse süsteemi järgi on õppetoetused seotud riikliku koolitustellimuse eraldamisega õppeasutusele. Loomulikult ei saa nn topelttoetusi. See puudutab näiteks sisekaitseakadeemiat, kus stipendiumide süsteem on käivitunud juba niikuinii.

Vajaduspõhise õppetoetuse eesmärk on toetada eelkõige neid peresid, kes elavad allpool vaesuspiiri. Peale õppetoetuse on üliõpilastel võimalus võtta õppelaenu, mille suurus on 1917,35 eurot õppeaastas ehk üle 190 euro kuus mõlemal semestril. Lisaks on üliõpilastel võimalus töötada vähemalt kahe kuu ulatuses.

Haridus- ja teadusministeerium tegi erinevate andmebaaside põhjal proovipäringu, kus vaadeldi seisuga 01.11.2011 kõrghariduse taseme õppekavade alusel (v.a doktoriõpe) täiskoormusega õppivate, nominaalaega mitte ületanud ja hetkel akadeemilisel puhkusel mitte olevate üliõpilaste 2010. aasta brutotulusid pereliikmete kohta. Neid kõrghariduse esimese ja teise astme üliõpilasi, kes vastasid eespool nimetatud õppimisega seotud tingimustele ja kelle arvestuslik tulu pereliikmete kohta oli kuni 280 eurot kuus, oli ligi 16 000. Hulk tudengeid on abi saamas.

See kõik ei tähenda seda, et tänavused gümnaasiumilõpetajad ei peakski enne järgmise aasta esimest septembrit kõrgkooli astuma, et oma vajaduspõhine toetus ära oodata. Teadmisi igale konkreetsele sisseastujale seadusega ei tagata ega ka kindlat õppekohta lemmik­erialal. Selleks peab ise panustama ja võimalusel ikka tänavu sügisel.