Persoon: David O’Brock – eestimeelne ameeriklane

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sillamäe tehast juhtiv ameeriklane David O’Brock.

FOTO: Viktor Burkivski

Kui te palaval suvepäeval lasete auto elektroonilise küljepeegli alla libiseda, siis saate teha seda vaid tänu Sillamäel toodetud neodüümile. Sellest rääkis Sillamäe tehast juhtiv ameeriklane David O’Brock, kes elab Rakveres ning annab varsti koos Kukerpillidega plaadi välja.

Kui David O’Brock (42) hiljuti Vihulas arvamusliidrite lõunal esines, paelus ta kõiki oma muheda esinemislaadi ja korraliku eesti keele oskusega.
Elus on teda saatnud huvitavad ja positiivsed kokkusattumused ning enda missiooniks on ta võtnud anda oma tugev panus kohtadesse, kuhu ta elus satub.

Kuid huvitav-huvitav! Soliidse suurettevõtte juhis pesitseb ka kelmikas üllatus – talle meeldib laulda ning tutvus ansambli Kukerpillid liikmetega viis selleni, et koos jõutakse lähiajal plaadini.
“Ma ise kuulan igasugust muusikat … välja arvatud ameerika kantri,” tunnistab maalt farmist pärit David naerdes, sest teda on lapsest saati just kantrimuusika saatnud ja oma sõnul võtab veel aega, et ta hakkaks vabatahtlikult seda kuulama.

Laulukoostöö rahva seas palavalt armastatud Kukerpillidega sai alguse sellest, kui O’Brockide peresõber Toomas Kõrvits hakkas ühel peol Johnny Cashi mängima ning siis liitus lauljana ka David.
Ameerika ühendriikides Ohio osariigis sündinud David tuli Eestisse 1994. aastal. Kui tavaliselt minnakse siit Ameerikasse õnne otsima, siis David leidis oma õnne Eestist. Lisaks sellele, et ta on siin pere loonud, on temast saanud ka Eesti ja Virumaa suur patrioot.

Eestisse sattus David vahetusprogrammi kaudu kohe pärast ülikooli lõpetamist. Endise maapoisi ja kitsefarmeri kogemused kulusid Eestis tegevust alustavas organisatsioonis marjaks ära.
Tegelikult soovis David vahetusõpilaseks hoopis Costa Ricale minna, sest hispaania keel oli suus (talle pakkusid huvi surfamine ja kuumad ladina-ameerika tüdrukud). Aga kuna David oli läbinud ülikoolis ka vene keele kursuse, otsustasid programmi juhid (“keegi tarkpead”) ta hoopis vene keelt kõnelevasse riiki saata. Seega Eestisse.

Ülikooli ajal elas ta juba suures linnas Columbuses. Õpingute finantseerimiseks töötas ta kolmes kohas korraga (“nagu loom”). Seetõttu leidis ta pärast ülikooli lõpetamist, et nüüd kuluks küll üks hea puhkus ära.
David: “Kuna ma olin ülikoolis õppinud rahvusvahelisi suhteid, siis olin üks väheseid ameeriklasi, kes teadis, mis ja kus on see Eesti.”

Kui David Helsingisse lendas, jäi ta seal ka hotelli öömajale. “Ärkasin keset ööd selle peale üles, et päike paistis silma,” meenutab ta. Muidugi oli esimene mõte, et ta on Tallinna suunas sõitva laeva väljumisaja maha maganud. Ta sööstis silmapilk üles, tormas unise peaga toast välja ning alles retspetsioonis selgus, et kell on pool neli hommikul. Jah, põhjamaa valged ööd olid Ohio kauboile harjumatud.

Tallinnas oli üheks vastutulijaks mees, kes tutvustas end Jackina. Koos sõideti Otepääle ja alles mõne päeva pärast selgus, et Jack osutus kolmikhüppe olümpiavõitjaks Jaak Uudmäeks – nii kuulus mees oli esimene eestlane, kellega David tutvus.
Otepäält läks David veel ühest kohast teise (Rõuge, Kihelkonna) ning neljas pere, kuhu programm Davidi tõi, elas Rakveres.

“Rakvere peres olid emal-isal kiired ajad ja nende lapsed siis hoolitsesid minu eest, üks laps hoolitseb mu eest siiani,” naerab David O’Brock, kes abielluski mõne aja pärast peretütar Triinuga.
Noored läksid paariks aastaks Ameerikasse, kus Triin lõpetas ülikooli, misjärel tuli tore uudis, et perre lisandub veel üks inimene. “Selle peale otsustasime väga kiiresti, et tuleme Rakverre, sain siit tööd ja jäimegi Eestisse,” räägib David.

Ta kinnitab, et pole seda otsust kordagi kahetsenud. “Siin on lapsi kasvatada tunduvalt parem kui seal, kus mina elasin, pealegi olen saanud siin sellele ühiskonnale omalt poolt midagi anda.”
Kuidas sõbrad tema otsusesse suhtusid? “Sõbrad teadsid juba ammu, et olen natuke imelik,” muigab ta. Et David Ameerikasse ei jää, oli selge pärast seda, kui ta 17aastasena aastaks Austraaliasse põrutas.
Ka praegune töö lennutab Davidit ühest kohast teise. Aastas on ta mõnes välisriigis oma nelja kuu jagu. Aga surfamine ei tule enam hästi välja.

“Väga suur õnn on teha seda, mis sulle meeldib, ja keegi veel maksab selle eest,” ütleb David. Juhina ta teab, et niipea kui inimesel hakkab töö juures igav, ei ole enam mõtet ei enda ega teiste aega raisata. Seni pole tal igav hakanud.

Näiteks intervjuueelne päev kujunes Davidil väga tihedaks. Hommikul kell 8 käis ta Narvas vene keele tunnis, kell 9 pidi olema Sillamäel, kus kohtus rahvusvahelise kaubandus-tööstuskoja esindajatega. Pooleteise tunni pärast saabusid külalised Ameerikast, kellega koos sõideti Tallinna, tee peal tehti ka väike ekskursioon Vihula mõisa. Õhtul kell pool kümme jõudis David koju, nägi korra oma peret ja kui kõik olid magama läinud, süüvis ta kuni kella poole kaheni töö asjus arvutisse.

Oma hobiks peabki ta kõike, mis on seotud perega, kas või koolivaheajal koos reisimas käimist või aias õunapuude all batuudil hüppamist. “Ma tahan oma lastele olla selline cool isa,” tunnistab ta. Lisaks pere toetusele saab mees hea energialaengu veel Eisma suvekodust.

Aga tööjuttu ka. Molycorp Silmetis töötas ligi 600 inimest ning üheks suuremaks probleemiks on Sillamäele tööjõu leidmine. Küll on nüüd, aasta pärast Ameerika korporatsiooniga ühinemist murtud tooraine mure, kui on toorainet, siis on ka investeerimisvõimalused suuremad.

“Kui oli majandussurutis, siis ma ei maganud kuigi hästi, sest kogu aeg mõtlesin – Sillamäe tehase töötajate taga on 500 peret, kes kõik loodavad minu peale, minu oskuste ja otsuste peale. Tegelikult oli see väga hea väljakutse. Ja julgen väita, et olen isiklikult oma panuse pannud Ida-Virumaa arengusse ja kavatsen seda edaspidigi teha,” räägib David O’Brock.
Kogu Molycorp Silmeti toodang läheb Eestist välja Ameerikasse, mujale Euroopasse, Jaapanisse. Ning Sillamäe toodangut kasutatakse elektroonika- ja autotööstuses, tuulegeneraatorites, mobiiltelefonides ja mujal.

Tulevikusuund on, et lisaks tuulegeneraatoritele saavad elektriautode akud Sillamäel toodetud muldmetallidest tehtud osad. Samuti kasutatakse muldmetalle autode esiklaasis kaitseks selle eest, et päike autosolijaid ära ei kõrvetaks, aga ka autode väljalasketorude katalüsaatorites.
Kusjuures väljaspool Hiinat polegi maailmas teist samasugust tehast nagu Eestis, üks väiksem on veel Prantsusmaal. Teine seega Virumaal.

“Virumaal on võimalusi kasumlikuks äriks, kuid see pole lihtne, just hariduse ja sotsiaalvallas on tööd teha,” tunnistab David O’Brock. Ta ütleb, et ettevõtjad peavad ise ka palju tegema, mitte jääma ainult riigile lootma, samuti kiidab ta Eesti maksusüsteemi.
“Ida-Virumaal on palju vaba inimressurssi, kuid kahjuks neil puudub vastav spetsiifiline haridus,” nendib tehasejuht, seetõttu on käima pandud oma koolitusprogramm.
“Meil on hulk inimesi, kes tulid siia tööle otse ülikoolist Nõukogude ajal, mis tähendab, et nad on olnud seal juba 30 aastat ning nende põhimõte on, et nad lähevad sealt ainult jalad ees,” räägib David. “Mina olen nõus nendega koos tegema seni, kuni nad jõuavad. Kuid loomulikult on kõrvale vaja noori töötajaid, kuid kahjuks ei anta Eestis seda vajalikku haridust.”
“Paar korda on juhtunud isegi nii, et kõrgkooli lõpetanu saadab kirja – mul on diplom käes, sa oled ajalehes öelnud, et sul on spetsialiste vaja, võta mind tööle. Kui hakkame lähemalt rääkima ja ilmneb, et ta peab Sillamäel elama, sest peab iga päev tehases olema, et palk, mida saama hakkab, pole just tippjuristi palk, siis ta tõmbub eemale.”

Ehkki David O’Brock ei kuulu ühessegi parteisse, peab ta suhtlemisel sageli käituma nagu poliitik, et saada hästi läbi ametiühingutega, kohalike omavalitsustega, maakonnaga ja ministeeriumidega. “Sa käid ja avaldad oma seisukohti poliitikutele, kes löövad kaasa või ütlevad, et need ei sobi,” teab David.
Tegelikult on Sillamäe päris ilus mereäärne linn, sealsamas asuvad pikad liivarannad, mis Narva-Jõesuuni jõuavad.

Tehase- ja linnajuhid saavad sageli kokku, et koos paremini edasi minna. Näiteks suve teisel poolel tuleb Sillamäele sõuesinemistele tippkõrgushüppaja Anna Iljuštšenko, kes võtab Londoni olümpialt ka mõne sõbra kaasa. Anna isa on Molycorp Silmeti ühe tsehhi direktor.
David O’Brock teab, et kuigi Eestis, sealhulgas Ida-Virumaal on registreeritud väga palju töötuid, käivad nad tegelikult Soomes või kusagil mujal tööl.

Eesti keele eksamil kohtas ta üht meest, kes oli halli passi omanik ja tahab saada Eesti passi. Ta tutvustas end töötuna, kuid ei paistnud küll sedamoodi välja. Siis ilmnes, et ta käib tööl Soomes ja kui ta tahab seal ametlikult tööd teha, on parem, kui tal oleks mõne Euroopa Liidu riigi pass, näiteks Eesti oma.
Muide, ise sai David eksami probleemideta tehtud – 95 punkti sajast.

David O’Brock  ja Molycorp Silmet
 Silmetis töötas 1999-2001.
 Aastatel 2001-2007 töötas VKGs.
 Alates 2007. aastast taas Molycorp Silmeti juhina.
 Tehases töötab 587 inimest, kuid tööd oleks pakkuda 618 inimesele
 Tehas toodab haruldasi metalle (tantaal, nioobium) ja haruldasi muldmetalle (tseerium jne).
 Eelmisel aastal oli tehase käive 85 miljonit eurot ja kasum seejuures 16 miljonit eurot.

    Tagasi üles