Marko Pomerants: Tuumajaam Letipeale!

Marko Pomerants. Foto: Mati Hiis/Õhtuleht

Eestis on hoogu võtmas tuumadebatt. Täna on see jah-ei tasemel. Minu kirjatüki eesmärk on väike mõtlemisharjutus puhuks, kui asi konkreetseks läheb.

Mis aasta siis parasjagu on, ma ei tea. Improviseerime, et 2015.

Miks just Letipeale? Lihtsalt seetõttu, et Letipea on üks ajakirjanduses vilksatanud võimalikke asukohti ja läänevirulastele tuttav ja hoomatav.

Kindlasti ei ole see Tamsalu ega Laekvere, sest sealkandis lihtsalt pole vett reaktori jahutamiseks. Niisiis on see koht kusagil põhjarannikul.

Üks stsenaarium
On esmaspäeva hommik ja arendaja, näiteks Eesti Energia esindaja, astub Kunda vallamaja uksest sisse ning ütleb:

"Me tulime uurima teie valda tuumajaama rajamise võimalikkust ja teeme ettepaneku algatada valla üldplaneeringu muutmine, kuna tegemist on olulise ruumilise mõjuga objektiga."

Samasuguseid külaskäike on nad juba teinud mitmesse Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsusse, selgitamaks, et maavanem koos kohaliku omavalitsusega olgu nüüd kena ja määraku planeeringuala suurus.

Vabariigi valitsus oma ettepanekus on näinud ühe võimaliku asukohana Kunda (võib-olla juba Lääne-Virumaa) valla Letipea küla (see situatsioon on ka arusaadavalt esialgu hüpoteetiline).

"See pole võimalik!" ütleb vallavanem iseenesestmõistetavalt. "Miks siis mitte?" küsib arendaja esindaja ja hakkab selgitama asja võimalikkust.

Millised on üldse aspektid, mida tuleb silmas pidada, püüdes arvestada kõikide võimalike mõjudega, mis kaasnevad tuumajaama rajamisega.

Kõigepealt tuumajaama ehitusega seotud mõjud: jaama enda ehitus, jaama jahutusvee konstruktsioonide ehitamine, teedeühendused, kõrgepingeliinide rajamine.

Kasutusaegsetest mõjudest on kindlasti teemaks jahutusveest tulenev merevee soojenemine mõnel ruutkilomeetril, aga psühholoogiliselt on ilmselt kõige meelierutavam võimalike eriolukordadega seonduv. Ja lõpuks muidugi jäätmehooldus, mis tähendab muu hulgas jaama töötamisjärgset demonteerimist.

Abimaterjaliks käesoleva artikli kirjutamisel on mul Fenno­voima Oy koostatud keskkonnamõjude hindamise aruande kokkuvõte rahvusvaheliseks ärakuulamiseks seoses uue võimaliku tuumaelektrijaama rajamisega Soome.

Tuumajaam pole õlleankur
Kui palju üks tuumajaam siis ruumi võtab. Meil on senistes debattides vahel räägitud ka väikesest armsast tuumajaamast, mis on peaaegu nagu õlleankur toanurgas, vaikselt käib ja kedagi ei sega. Hea sealt elektrit lasta.

Jaamaaluseks territooriumiks läheb aga põhjanaabrite kogemuse põhjal vaja umbes 10 hektarit. Kui aga võtta aluseks kogu teenindusmaa, võib see maavajadus olla kümme korda suuremgi. Kindlasti vajab maad kõrgepingeliini koridor, mis ju samuti vajab kuni sajameetrist, võib-olla natuke kitsamat maariba.

Soome tingimustes eeldatakse, et tuumajaama kaitsevöönd on suurusjärgus 5 kilomeetrit. See ei välista näiteks suvekodude olemasolu paari kilomeetri kaugusel jaamast, küll aga seab piiranguid uutele ehitistele.

Olenevalt asukohast võib see kaasa tuua ka puhkealade kadumise. Probleemiks ei peeta Natura mereala asumist poolteise kilomeetri kaugusel rajatavast jaamast.

Kui rääkida mõjust inimestele ja ühiskonnale, on see kõige suurem ehitusfaasis, mõjutades piirkonna tööhõivet ja maksutulusid.

Tuumajaama ehitatakse suure tõenäosusega ka vähe ja keskmiselt ohtlike tuumajaama jäätmete käitlemiseks ja lõplikuks kasutamiseks vajalikud ruumid. Arusaadav on, et kui riik otsustab hakata rajama tuumajaama, siis peaks olema selge, kuhu rajatakse tuumajäätmete lõplik ladustuskoht, mis ei pea olema tingimata tuumajaama territooriumil, aga tuleb kusagile teha, sest päeva lõpus, kui reaktorit on vaja XXI sajandi lõpupoole demonteerima hakata, peab selleks paik leitud olema. Minu arvates peab asukoht selgeks saama üsna kohe, mitte nii, et pärast vaatame, teeme nüüd kõigepealt natuke elektrit.

Eesti lähiajalugu kubiseb keskkonnakasutusega seotud juhtumitest koondnimetusega: "Tänan, ei!". Lõuna-Eesti on näiteks seetõttu siiani (ja ilmselt jääbki) ilma regionaalsest prügilast. Värskelt on virulastel meeles kaitseministeeriumi merepolügoonide teema. Plaan muuta Hiiumaa hiiglaslikuks tuulepargiks on samast ooperist.

Radioaktiivsusega seotud objektidest on kirgi kütnud ASi Steri steriliseerimiskeskuse rajamine Saue valda Alliku külla.

Samas, mine sa tea. 11. märtsi Ärilehest võib lugeda, et naabermaakondades võib tuumaelektrijaama oma valda saamiseks veel võistlusekski minna. Tegemist on ju ikkagi piirkonna majanduselu elavdamisega ja palju neid sellise mastaabiga pakkumisi ikka on.

Ehitusperiood, 6-7 aastat, paneks teenindussektoris tegutsejate silmad särama.

2006. aasta sügisel viidi eurooplaste hulgas läbi uuring "Eurobaromeeter 271", et selgitada avalikku arvamust tuumaenergeetika ja selle ohutuse teemadel.

Eurooplased kalduvad tuumaenergiat positiivselt väärtustama, kui küsimuse all on energiasõltumatus (69%), stabiilsemad energiahinnad (50%) ning võitlus globaalse soojenemise vastu (46%).

Hirmud on seotud peamiselt terrorismiohuga, radioaktiivsete ainete võimaliku väärtarvitamisega ja lahendamata küsimusega, mida teha radioaktiivsete jäätmetega. Teisalt on eurooplased suhteliselt kindlad, et tuumajaamade tegevus on turvaline, riiklikud seadusaktid ja võimude tegevus tuumaenergia ohutuse tagamiseks on piisavad.

Uuringu tulemusest nähtus, et mehed ja kõrgema haridusega vastajad suhtusid tuumaenergiasse positiivsemalt ning olid teadlikumad ja tundsid end informeeritumana, võrreldes naisvastajate ja enne 20. eluaastat oma haridustee lõpetanud inimestega. Samas ei täheldatud vanuse mõju suhtumisel tuumaenergia küsimustesse.

Harigem end
Ma ei arva, et Letipea oleks tuumajaamale hea koht, see oleks ikka punnitamine ja ilmselt ükski tuumajaama arendaja sellest minu kirjeldatud vallamaja uksest sisse ei astu. Küll juhtub see meie naabermaakondades.
Kutsun teid end tuumaenergeetikas harima, mitte tuumafüüsikat tingimata õppima. Kuigi ka tuumafüüsikuid on riigil vaja. Seda nii valitsusasutustesse kui arendajate meeskonda.

Õppida on vaja, et oma suhtumist ja arvamust kujundada. Minu mainitud Eurobaromeetri uuringu järgi tunneb 83% eestimaalasi end tuumaohutuse osas väheinformeerituna.

Võtke hakatuseks ette kas või veebileht: www.tuumaenergia.ee. Saate igal juhul kompetentsemaks.

Seda ametlikku jah-sõna Eesti oma tuumajaama rajamiseks pole, aga kipun arvama, et küll see ära tuleb. Mis puutub otsuse tegemise protsessi, siis taas toetudes eespool nimetatud uuringule, 14% eestimaalasi tahaks ise otsustusprotsessis osaleda.