Õhtuti ikka helistatakse. Olen tööl, vahel poes.
Helistaja üritab mind meelitada ja veenda, mina püüan iga hinna eest kõne lõpetada ja märku anda, et ei soovi tellida ajakirjandust, ei vaja teenust.
Repliik: Ja küllap see telefon jälle heliseb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kipub kohati koomilisekski see dialoog, aga ega ma pahanda. Milleks teisele tema töökohustuste pärast nähvata.
Või siis tahetakse minult arvamust küsida, minu abil tüüpilist valijat-tarbijat voolida.
Viimati pidin vastama, et tõesti ei saa. Paluti luba helistada järgmisel päeval. Et mul tähtpäev, ei tahtnud ka siis rääkida. Ja järgneval õhtul olin teatris.
Telefonikõne lõpetati nipsakalt. Jäin pisut nördinult seisma, et milles siis nüüd mu süü.
Mõni päev hiljem pakuti teleteenust. Seekord helistas lustakas noormees, kes jõudis ka öelda, et talle tema töö ja suhtlemine meeldib. Pärast tavapärast pingpongi, kus tema pakkus, mina keeldusin, soovisin talle jaksu.
Impulsiivoste ma telefonis ei harrasta, nii et olen helistajale raisatud aeg. Aga eks ma jälle vastan, kui telefon heliseb ...