Urmas Nõmmik – mees, kes teab piiblisõnu

Urmas Nõmmik on enda sõnutsi pühakirja kaanest kaaneni läbi lugenud vaid korra. Foto: Meelis Meilbaum

Päevad, mil maailm on terrorismi pärast mures, on kristliku kalendriaasta kevadine kõrgpunkt, rahu ja lunastuse aeg, ütleb Uudekülas elav piibliteadlane Urmas Nõmmik (40).

Tartu ülikooli vana testamendi ja semitistika dotsent räägib vaikselt, millest ta kõneleks, kui peaks pidama jutluse vaiksel laupäeval. “Kristlikus või poolkristlikus kontekstis fokusseeriksin tähelepanu lunastusele. Ükskõik millest see jutlus alguse saab või milliseks kujuneb, lõppkokkuvõttes peab see ütlema, et kõikidel inimestel siin maailmas on mingis mõttes raske – varem või hiljem. Kuid nendes raskustes on meile kõigile väga ühtemoodi pakutud lahendust ehk lunastust. Ma ilmselt sõnastaksin selle lunastuse nii, et see oleks rahu iseendaga, olenemata sellest, kas väliselt on sõda või rahu,” räägib Urmas Nõmmik.

Mõistagi on see niimoodi, kuid ometi uurin levinud arusaama kohta, mille järgi pöörduvad inimlapsed usu poole ikka siis, kui on keeruline ja raske. Kas tõesti vaid õnnetuse, kurvameelsuse kaudu suudame leida õndsuse? Laia silmaringi ja avatud olekuga mees, kes igapäevatööna teeb usuteaduslikke tekste tänapäeva inimesele arusaadavamaks, vaatab mulle sügavalt silma sisse. “See on tüüpiline inimlik probleem, et usume või kogeme jumalat siis, kui elu selleks sunnib. Teeme seda tavaliselt siis, kui kannatame või surmaga kohtume. Aga sama aktuaalne on usu või jumalani jõudmine läbi õnnetunde. Kõige eksistentsiaalsemat küsimust saab inimene esitada nii kannatuses kui ka väga suures õnnes. Mõlema puhul saame küsida, miks see just meid tabas,” vastab ta ja lisab, et religiooni juurde võiksime jõuda ka looduse kaudu. “Leian, et eestlane kipub alahindama looduse- ja metsakogemuse usulist külge – suurt ja sügavat rahu. Metsakogemus on oluline igaühe jaoks ja me võiksime rahumeeli tunnistada, et see on religioosne ning sealtkaudu on võimalik usuni jõuda.”