Kuidas tormist veeklaasis sai tsunami

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Eestimaa koolides on alanud viimane õppeveerand, ka Vinni-Pajusti gümnaasiumis. Tänaseks on vist igaüks saanud oma arvamuse “säutsuskandaali” kohta välja öelda. Mina seda tegema ei hakka, sest tean selle kohta liiga vähe. Alljärgnevalt püüan laiemalt ja pikemas ajaperspektiivis vaadata otsa neile probleemidele, mille see lugu tõstatas.

Töötasin Vene ajal 20 aastat ametikohal, mida tänapäeval kutsutakse huvijuhiks. Nägin oma töö eesmärgina seda, et õpilastel oleks oma kooliajast peale õppetundide mäletada midagi head. Väga palju neid õpetajaid ei leidunud, kes olnuksid võimelised ja tahtnud pea olematu tasu eest õpilastele laulu, rahvatantsu, näitemängu õpetada. Need olid pühendunud, kuid vahel ka enesekesksed inimesed. Neile oli nende looming nagu oma laps, mistõttu olid nad kriitika suhtes hellad.

Olen neile sügavalt tänulik, kuigi nendega suhtlemine tähendas mõnikord oma mina allasurumist. See ei olnud raske, sest meil olid sarnased väärtushinnangud ja me toimisime ühise eesmärgi nimel tegutseva meeskonnana. Püüdsin neid võimaluste piires toetada, sest andsin endale aru: nemad oskavad midagi sellist, mida mina ei oska.