Keelan, käsen, poon ja lasen

Priit Verlin. Foto: Erakogu

Viibisin eelmisel nädalal Saksamaal Frankfurdis. Olin selle linna suhtes natuke skeptiline, et kõrghooned ja kõledus, aga võta näpust. Kõrghooned küll, aga nende ümber haljasalad ja kesklinnas laiutavad jalakäijatele loodud kaubatänavad. Ei ühtegi laia, neljarealist autoteed, mis linna struktuuri lõhuks. Täiuslikult läbimõeldud planeering. Keegi ei pea saama kuhugi autoga treppi. Kõikjal on pingid, et puhata jalga või võtta näiteks väike õlu. Saksamaal on alkoholipoed valdavalt lahti kella üheteistkümneni õhtul (mõned isegi kauem). Võimaluse korral asetab poepidaja ukse juurde väikese pingikese ja laua, et inimene saaks ostetud märjukese sealsamas ära juua. Kõik toimib, riigi majandus mühab, inimesed tulevad eluga toime.

Aastaid tagasi elasin pea pool aastat New Yorgis. Ühel kenal talveõhtul, kui olime aega veetnud Eesti Maja puhvetis, kus pidasime maha korraliku peo, hakkas meie võõrustaja meid autoga koju sõidutama. Ütleme nii, et sohver oli ikka korralikus peomeeleolus. Et jõuda Queensi, kus elasime, tuli sõita üle silla.

Enne kui sillale jõudsime, peatas meid politseinik. Mida teeb Ameerika korravalvur, kui tabab lõhnadega autojuhi? Ta palub autojuhil väljuda, panna silmad kinni, asetada esmalt parem, seejärel vask sõrm ninale, palub kõndida mööda tee äärejoont. Veendunud, et juht on adekvaatne, lubab politseinik tal jätkata koduteed. Uurisin, kas see on tavaline. Jah, vastas sohver. Mundrikandja teeb välisel vaatlusel kindlaks, kas juht on ohtlik või mitte.