Viimasel ajal ründavad meid ärevad uudised nagu tigedad herilased. Meedia pasundab ööpäev läbi pommiähvardustest, tulistamistest, inimröövidest ja pantvangidraamadest. Murettekitavaid teateid saabub maailma eri paigust, kahjuks üha sagedamini otse siitsamast koduõuelt. Uudiseid “täiendatakse pidevalt”, “lisatakse pilte”. Kuulame ja vaatame toimuvat ning saabuv infotulv kriisikolletest paisub halvavaks hirmuks.
Mäletan selgelt, et lapsena pelgasin saadet “Rahvusvaheline panoraam”, milles ETV toonased väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak ja Vambola Põder jutustasid hallil teleriekraanil võidurelvastumisest, terroristidest ning külmast sõjast. Hirmu aatomipommi ees süvendasid tsiviilõppused. Kummise gaasimaski vastik lehk püsib tänaseni meeles. Sanitaarsalklase ehk sõjaolukorraks väljatreenitud esmaabiandja punase ristiga puldanriidest paun oli tudengipõlves hinnatud moeaksessuaar. Joodipudelid ja valged marlisidemed sai välja visatud ning raamatud ja konspektid asemele sätitud. Midagi nostalgilist selles tagantjärele mõeldes ei ole. Meelde jäid ikka mure ja hirm maailma käekäigu pärast.