Mis tuleb silme ette, kui rääkida näiteks 19. sajandi rõivastusest? Eesti naiste puhul kirev seelik, uhke valge pluus ja tanu, mis istub peas nagu maalitult. Kuid ega see riideese niisama seljas nõnda sirge seisnud. Tärklist (sks k stärke) ja tärgeldamist kasutasid esmalt baltisakslased, edasi levis komme ka eestlaste kodudesse.
Linase riide häda on teatavasti see, et ta kipub hirmsal kombel kortsu minema. Ühes 19. sajandi lõpust pärit naistele suunatud majapidamise käsiraamatus on õpetus: “Suurte pesude tärgeldamiseks tuleb võtta kartulitärklist ning et pesudele sära anda, tuleb ka veidi valget vaha vette lisada. Tärklist keedetakse mõõdukal tulel, kuni tekivad mullid, sest kui teda liiga vähe keedetakse, pole sel jõudu. Siis nõrutatakse see läbi rätiku kaussi, kuhu siis ükshaaval veel niisked pesutükid sisse pannakse – senikaua kuni tärklis veel soe on.”.