Kui Katrin Kull ja Käärt Aru neliteist aastat tagasi jalgratastel Kõrvemaad avastasid, sattusid nad läbi Patika küla sõitma. Noorte tähelepanu köitis üks omamoodi vaatepilt: künklikul maastikul kõrgusid varemed ja võsa.
Tellijale
Oma vein, ürditee ja võsast leitud mõis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiotsa ei saanud nad aru, millega tegu. Kõige kõrgemal künkal oli kokku kukkunud hoone, kõrvalmajas kasvasid puud. Ja ohtralt võsa ümberringi. Aga üks oli kindel – paik tundus igati äge. Ainuüksi mõnusa rütmiga pinnavormide tõttu. “Kui siin oleks maja, millel suured aknad, kust välja vaadata, siis ei pea tapeediga vaeva nägema,” ütleb Käärt Aru.