Ma ei käinud veel kooliski, kui naabri-Ellen mu oma hoovist käekõrvale võttis, minuga meie aiamaale jalutas ja näitas, kuidas rohida porgandipeenart. Ema oli pikad päevad tööl. Lahkus varavalges, tuli koju laste kantseldamiseks ning loomatalituseks ja läinud ta jälle oligi. Porgandite eest ei hoolitsenud keegi ning need võitlesid oma koha pärast maltsade ja vesiheinaga. “Kujuta ette, kui väga sa sellega ema rõõmustad,” innustas mind naabritädi.
Minu meelest on – antagu andeks, kui kellelegi liiga peaksin tegema – kõige õigema maiguga see töö, mida sa teed maal kodus enese heaks, mis sõna otseses mõttes annab sulle leiba. Töö, mille tasu pole raha, vaid väärtus – olgu selleks siis puhas rõõm ja rahulolu tulemusest, toasoe või kõhutäis. Töö, mis võib sind viimse hingetõmbeni ära väsitada, kuid millega kaasnevast magusamat väsimust ei tunne. Töö, mis nuhtluseks või taevatänuks maal kunagi ei lõppe.