Suudame ja tahame aidata, kui teame

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Lugedes ministeeriumite ja ametiasutuste viimasel ajal edastatud sõnumeid pagulaste kohta, näeb, et need ei ole suureks toeks Eesti inimeste teadlikkuse tõstmisele ega emotsioonide mahajahutamisele.

Eelmisel suvel avalikustatud esimene pagulasteemaline uuring andis teada, et meie riiki on pagulasi nõus vastu võtma kolmandik elanikest. Siis ei olnud veel toimunud sündmusi Kölnis, terrorirünnakud Pariisis. Siin ja praegu paneb meid võõrast pelgama halvav emotsioon – hirm. Meil on kombeks seada võrdusmärk pagulaste ja terrorismi vahele. Seetõttu ei tohiks ükski ministeerium, ametnik ega minister naeruvääristada tekkinud kahtlusi, vältida vastuseid või hiilida eemale kaasamisest. Mõistagi tuleks loobuda süüdistamast teatud erakondi sõnumite negatiivse fooni tekitamises ja aru saada, et enam ei tegelda lihtlabase teabeedastuse, vaid kriisikommunikatsiooniga.

Augustis paigutati Lääne-Virumaale elama kolm pagulasperet. Vaadates pressiteateid, mis neil nädalatel ametkondadest tulid, ja suheldes kommunikatsiooniinimestega, sain aru, et sõnumid on väga üldised, samas on positiivne, et fookuses on kindlad väited, mis täidavad ilmselt riigi teatud eesmärke. Kiita tuleb sedagi, et pressiteade saadetakse välja alati, kui Eestisse sõjapõgenikud jõuavad. Võib öelda, et sõnumite foon on neutraalne.