Nii ütles mulle kunagi üks hea sõber. Iseäranis väärt nõuanne neile, kel lubadused kerged üle huulte pudenema. Ei pea ma siinjuures silmas suuri, siduvaid lubadusi, pigem lihtsaid kokkuleppeid või tõsiselt mõtlemata antud sõnu. Mõistsin samal hetkel, et olen ammu enesele teadvustamata selle mõttetera taktis tegutsenud.
Olen alati suure elevusega üllatusi valmistanud ja teinud seda pigem tagasihoidlikult, pisikeste tähelepanuavalduste näol. Nagu tookord, kui tekkis mõte kallile sõbrale postkaart saata. See pidi olema läbi-lõhki temalik ning kavandi detailsusteni paikasaamiseks jalutasin korda kaks pikema teekonna koju. Joonistasin seda tunde, kõhuli oma paradiisi põrandal keset värvipliiatseid, pintsleid ja akvarelle. Lõpetanud, tõmbasin kampsuni ülle ja jooksin hilja öösel tänavale, et kaart teele saata. Või alles hiljuti, kui terve öö väikevenna korteris tema äsjasündinud tütrekese auks paberist vanikuid joonistasin, lõikasin ja kokku kleepisin. Väike “tere tulemast” minu poolt, kuid nende poolt ülevoolav ja õnnepisarane tagasiside, millest mul praegugi hing heliseb!