Kolumn: vanavanaisa kiri

Jüri Lainevoog. Foto: Meelis Meilbaum

Moodsal ajal levib suhtumine, et vanasti olid inimesed pisut lihtsad – kust võidi saada mõtteid ja väljendusoskust, kui polnud internetti ega korralikku massikommunikatsiooni? Näitamaks, et see nii ei olnud, täidan tänase kolumni lõiguga kirjast, mille mu vanavanaisa Adolf Heinberg (1876–1975), 1905. aasta revolutsionäär ja talupidaja, kelle nõukogude võim järk-järgult luuni paljaks kooris, saatis kuuskümmend aastat tagasi Rakverre oma tütrele. Sissejuhatuse selgituseks olgu öeldud, et härra Kotli on arhitekt Alar Kotli ning Ilse, tema abikaasa, Adolfi õetütar.

Adolf Heinberg: “Härra Kotli ja ta perekond olid mulle varem võõrad, aga nüüd nägin ära. Meeldisid mulle väga. Käisime Ilsega mulle uusi prille ostmas, tänu neile saan jälle läbi häda raamatuid lugeda ja ka teile kirjutada.

Et armetu olen, pole ime – nii käib looduse seadus. Selle seadusega harjub igaüks, kui tema elupäevad noorusest üle jõuavad. Kui pea juba hakkab sügisel kolletuva metsa kombel valgeid karvu kasvatama, tuleb igaühele meelde, et sügise järel saabub talv, mil loodus magab. Et uuel kevadel värskel jõul ja ilul edasi elada. Aga paraku pole nüüdsel ajal inimeste vanadusarmetus, see õige hiline sügis, enam loomulik. Minusugune looduselaps peab oma elusügisel nägema, et talv enam uut kevadet ei ennusta. Mu järeltulijail pole võimalik minu elutööd jätkata ega ole nende hulgas kedagi, kes mulle mu hilissügisel abistavat kätt pakkuda võiks.