Peegel peeglis: naftaotsingud

Priit Verlin. Foto: Erakogu

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, nii haljad on su oksad. Kui paljud teised taimed vannuvad külmale alla, siis sinu elujõud ja ilu ei kao isegi kõige käredamal talvel. Sa tuletad meile meelde, et tuleb vastu pidada, peagi on taas kevad, peagi õitsevad lilled ja laulavad linnud, valgus võidab pimeduse, elu võidab surma.

2000 aastat tagasi valitsesid maailmas hundiseadused, edukuse üheks mõõdupuuks oli orjade hulk. See oli aeg, kui pidustustel nauditi ohtra söömise ja joomise vahel ka seda, kui üks inimene teise tappis. Kroonikakirjad räägivad meile sadadest tuhandetest gladiaatoritest, kes meelelahutusetendustel oma elu andsid. Seda peeti normaalseks. Hingel ei olnud väärtust, elu ei olnud püha. Ainuüksi Rooma Colosseumis kaotas elu umbes 400 000 inimest, loomi veristati rohkem kui miljon. Tapeti valimatult kõiki ja rahvas röökis vaimustusest. Selline on olnud euroopaliku kultuuri häll.

Ja siis juhtus ime. Väike rühm inimesi hakkas rääkima sellest, et hing on püha, inimene ei tohi teist inimest orjastada, inimene ei tohi teist inimest tappa, inimene ei tohi himustada asju, mis kuuluvad teisele inimesele. See oli ennekuulmatu ja sellise sõnumi levitajad saadeti rahva rõõmuks lõvide ette.