Elame siin Eestis nagu vanajumala selja taga: maavärinad, tsunamid, vulkaanipursked ja muud looduskatastroofid jäävad meist enamasti kaugele. Loeme uudistest, mis mujal toimub, mõtleme, et kole küll, ja läheme eluga edasi.
Juhtkiri: õppides tulevikku
3. märts 2017, 06:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma väikesed asjad: liiga palju või vähe lund, tihe vihmasabin või libe tee. Maavärina kõrval on see köömes. Samas harjutati hiljaaegu siinsamas seda, kuidas tõelise looduskatastroofi korral käituda.
Võib küll tunduda, et suured loodusõnnetused eestimaalasi ei mõjuta, aga kogu aeg reisivad me kaasmaalased mööda ilma ning alati on oht, et mõni neist katastroofipiirkonda satub.
Sellele mõeldes ei tule sugugi kahjuks, et rahulikus piirkonnas elavad eestlasedki end ekstreemolukordades käitumisega kurssi viivad.
Võib küll tunduda, et suured loodusõnnetused eestimaalasi ei mõjuta, aga kogu aeg reisivad me kaasmaalased mööda ilma ning alati on oht, et mõni neist katastroofipiirkonda satub.
Maavärina puhul on eriti oluline, et abi saabuks kiiresti. Rusude all külmas, näljas ja veeta just kaua vastu ei pea.
Selleks õpivad ka Euroopa riikide päästjad toime tulema niisuguste olukordadega, mida kodumaal ei kohta. Et saaks vajadusel appi minna.
Ja mitte pea laiali otsas, vaid niimoodi, et ka abi oleks. Eestis on küll maavärina võimalus minimaalne, kuid siin võivad variseda hooned ja inimesed jääda rusude alla nagu maavärina puhul.
Kuigi kõrgemad väed ja õnn on meid siiani säästnud terrorirünnakutest ja suurematest koolitulistamistest, pole harvad koolitused, kus pedagooge ja koolitöötajaid õpetatakse äkkrünnaku korral käituma. Tuleb kasuks ikka ja kõigile.
Tuntud tarkus, raske õppustel, kerge lahingus, peab täiesti paika. Kui päästja võib õppustel kukalt kratsides lahendusi otsida ning teooriat meelde tuletada, siis päriselt majajäänuste vahelt ellujäänuid välja kaevates tuleb kiiresti ja otsusekindlalt tegutseda. Pelgalt raamatutarkuse abil enesekindlust ei kogu.
Selleks tulebki olukordi läbi mängida – mida reaalsemalt, seda parem. Kasvõi sellises riigis, kus “maavärinat” on tunda vaid siis, kui veoauto lähedalt mööda sõidab ja kapis klaasid klirisevad.