Mure puulusikate pärast

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Mõtlen viimastel päevadel pidevalt, kord muigel suul, kord tõsisemalt, Mihkel Muti romaanist “Eesti ümberlõikaja” leitud lausele, mille ütlevad ausas üksmeeles välja Eesti taadid: “Puulusikaid enam ei väärtustata, selles meie hädade algus ja ots.” Eks ole ju päris vahva üldistus, mis võimaldab kujundiga mängida, nii et küll saab.

See on üsna eestilik mõttetera, mida tõlgendan ehk pealtnäha lustiliselt, aga natuke ikka kaalutletult ka. Puulusikat võib ju ometi kasutada märgina kodusema, omamaise, rahvusliku mõtestamisel, ja küllap seda vanamehed baarisuminas teevadki. Olgugi et lusikas on olnud üks vanemaid söögiriistu, mida väga paljud rahvad on tarvitanud.