Baltikumi suurim basssaksofon sumedal õhtul Rakvere teatri džässikohvikus

Liudas Mockunas. Foto: Erakogu

Basssaksofon leiab orkestris rakendust harva. Selle tsitaadi leidsin eesti kergemuusika isa Uno Naissoo 1969. aastal välja antud džässipiiblist “Džässilik harmoonia ja orkestratsioon”. Niisiis – laval kvartett Heavy Beauty hämmastava stiilidevaldaja, kitarrimängija Jaak Sooääre eestvedamisel. Enne kui kontserti sõnadesse panna, väärib märkimist, mis lavale oli pandud. Bassist Henno Kelbi ja soolokitarristi tämbriplokkide ja muude tehniliste vidinate (ei teagi kõikide nimetusi!) hulk oli aukartustäratav. Kõige krooniks tõepoolest haruldane saksofonide perekonna väärikaim ja raskeim – basssaksofon.

Kui väiksemate pillide puhul kasutab mängija saksofoni hoidmiseks reguleeritavat kaelarihma, siis sellele suurusele on raskuse tõttu spetsiaalne statiiv. Mängima peab püsti seistes.

Siinkohal meenub üks märtsikuine kontsert Estonia kontserdisaalis, kus 1930–1940-ndate Tšehhi ja Slovakkia meelaid fokstrotte mängis bigbändi mõõtu Bratislava Hot Serenaders. Kontserdi kahes viimases numbris mängis ka basssaksofon. Siis õnnestus mul esimest korda näha ja kuulda elavas ettekandes seda monumentaalset pilli. Aga kuidas seda istudes mängiti, jäi mulle mõistatuseks. Kohvikukontserdi alustuseks oli juba pilt fookuses.