Eestlased ja nende asjad: ohakatorkija

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ohakatorkija.
Ohakatorkija. Foto: Marianne Loorents

Sepistatud teradega ohakatorkija on tänapäevase umbrohunapsiku eelkäija. “Kus selle häbi ots, kui sul ohakas või muu umbrohi põllul oli,” rääkis Väike-Maarja külje all oleva Tisleri talu peremees Hanno Tamm, kes lapsena ka ise põllul ohakaid torkimas ehk noori taimi juurelt maha lõikamas on käinud.

Pildil olev väiksem riistapuu oli ennekõike ohakate, suurem aga näiteks rakvere raipe ehk hariliku tõlkja tõrjumiseks. 1944. aastal kirjutas aga Virumaa Teataja, et ohakatorkimine ei pruugi üldse õige asi olla.

“Radikaalsemaks võitlusvahendiks selle umbrohu vastu tunti meil ja mujal tänini vahest selle läbilõikamist-torkimist ja seda kohe kevadel peale seemendamist – ohaka kasvu algul. Kuigi Eestis sellega just palju ei ole tegeldud, siis küll näit. Saksamaal on iga praktikalviibinu nädalaid mööda säälseid põlde jalutanud käes ohakatorkija või vastav miniatüürne vikati moodi riistapuu, läbilõigates ikka ja ikka ilmuvaid ohakavõsusid. Seda tööd tehti sääl, niikaua kuni oras end veel tallata lubas, järjekindlalt igas majapidamises, kusjuures terved kolonnid inimesi selleks tööle rakendati,” kirjutas konsulent M. Mets.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles