Põhja-Korea katsetas nädalavahetusel ülima võimsusega vesinikupommi. Ärevust tekitav kahtlustus, et midagi toimus, tehti raadios teatavaks laupäeva hommikul kell 9, pool tundi hiljem teatas Põhja-Korea kesktelevisioon otseeetris, et tõepoolest, selline asi on sündinud. Seni oli vesinikupommi katsetanud maailmas vaid kuus riiki. Maailm pole jälle enam endine.
Kemplus Põhja-Korea ja USA vahel on muutunud kuidagi igapäevaseks, kuid tegelikult on selle taga päris suur sõjaoht. Oht ka meile, mitte ainult Jaapanile, USA-le või Lõuna-Koreale.
Põhja-Korea käitumise taga peab olema kindlustunne, ja seda näib just pakkuvat Venemaa, sest sel moel kandub tähelepanu mujale ja Venemaa saab meie regioonis segamatult tegutseda.
Hiina reaktsioon Põhja-Korea tegutsemisele on pigem mittemidagiütlev ja keegi ei tea ju, mida toob kaasa peatselt Valgevenes algav õppus Zapad.
Homme külastab Tapat NATO peasekretär, ning kuigi meie NATO liikmena võiksime rahulolu tunda, tekitab sõjahüsteeria teatud hirme ka siinsetel põldudel kartuleid noppivas tädi Maalis või onu Heinos.
Kas sõda tuleb? Seni on kõrged riigiametnikud tagunud rusikatega vastu rindu ja korrutanud nagu viirpapagoid, et me oleme kaitstud, liitlased on siin, pole vaja midagi karta.
Nad unustavad sellise termini nagu “ajalooline moment”.
See on olukord, kus tavatingimustes poleks mingi riigi mingi tegevus otstarbekas, kuid teatud tingimustel ehk ajaloolise momendi sobivuse tõttu saab võimalikuks. Kui puhkeb sõda Põhja-Korea ja Ameerika ühendriikide vahel, siis on Moskval vabamad käed Euroopas nahistada.
Homme külastab Tapat NATO peasekretär, ning kuigi meie NATO liikmena võiksime rahulolu tunda, tekitab sõjahüsteeria teatud hirme ka siinsetel põldudel kartuleid noppivas tädi Maalis või onu Heinos.
Üleliia karta muidugi mõtet ei ole, ka pole hetkel ilmselt vajalik konservide ja soola varumine. Piisab moosist ja soolaseentest, sest eestlane kogub sahvrisse ikka, hoolimata sõjast või terrorismiohust. Kuid liiga iseenesestmõistetavalt me praegust rahuaega ka võtta ei saa.