Erakorraline mees Andrus Lehtmets

Andrus Lehtmetsa elus on tähtis osa erakorralisel meditsiinil.

FOTO: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Andrus Lehtmets on erakorraline inimene. Miks? Seda juba ainuüksi sellepärast, et tema elus on tähtis osa erakorralisel meditsiinil.

Järvamaalt pärit Andrus Lehtmets sattus 1980. aastate esimesel poolel Porkuni kurtide kooli kasvatajaks, õppides samal ajal Tartu ülikoolis defektoloogiat.

Kuna talle meeldib õpetada seda, mis teda huvitab, sobis talle Tamsalu kooli pakkumine hakata seal bioloogiaõpetajaks.

Aastaid Tamsalus peab Andrus üheks ilusamaks ajaks - palju noori õpetajaid ja toredad õpilased. "Kui tahad hästi õpetada, tuleb palju tööd teha. Nii kulusid vaba aeg ja nädalavahetused kooli heaks. Ka praegu on paljudes peredes probleem, et isa on pikad päevad tööl ja naine väikeste lastega kodus."

Andrus ei saa aru noortest õpetajatest, kelle tööaeg ainult ettenähtud tundide andmisega piirdub. Tamsalus sai tehtud palju üritusi koos õpilastega, vaatan praegugi toonaseid mustvalgeid fotosid sooja südamega," lisab ta.

Õpetajal on tema sõnul hea õpetada, kui õpilased teda armastavad. "Selleks pead õpilastest lugu pidama ja tundma oma ala. Arvestama iga õpilasega ja teda aktsepteerima sellisena, nagu ta on. Kuigi õpilased panevad õpe­tajaid proovile, tuleb sellest sõbralikult üle saada," ei pea ta autoritaarset enesekehtestamist õigeks.

Õpetamise võlu seisneb tema arvates selles, et sama asja õpetatakse kõigile, aga tööd tehakse igaühega eraldi. "Õpilane peab tundma, et teda teema puudutab, et õpetaja räägib temast - siis asi huvitab ja ta kuulab."

Andrus võtab mütsi maha nende õpetajate ees, kes praegu seda rasket tööd teevad. "Tihti peab õpetaja lahendama ka kodude tegematajätmisi." Sama tuleb ette kiirabitööski.


Õpetaja kui näitleja
Andrus Lehtmets võrdleb õpetaja tööd näitleja omaga: "Õpetaja annab iga kord uue etenduse. Nagu näitleja, nii ei saa ka õpetaja oma publikut, õpilasi, alahinnata. Alati tuleb anda maksimum."

Andrus õpetab oma igapäevatöös igas vanuses inimesi. "Eesmärk pole anda faktiteadmisi, mida eluga seostada ei oska, vaid õpetada teadmiste kaudu seoste leidmist eluga."
Et seda saavutada, tuleb kasutada erinevaid metoodikaid. "Esmaabikursusi läbi viies räägin samast teemast erinevalt, olenevalt sellest, kas kuulajad on põhikooli- või gümnaasiumiõpilased, tudengid või lasteaialapsed."

Nüüdseks kümme aastat on kestnud ka koostöökoolitused politseinike, vanglatöötajate, jahindus- ja metsandusinimeste ning päästeteenistusega. "Tunnen neid valdkondi tavapärasest rohkem ja nii saan rääkida meditsiinist just päästjate või politseinike poole pealt."

Kiirabis töötab ta seetõttu, et see teda huvitab ja ta ei saaks õpetada esmaabi andmist, kui poleks näinud reaalseid õnnetuskohti, situatsioone, sündmusi ega kannatanuid.
Andrusele meenub loeng, millel osalesid oma väljakujunenud arvamusega praktikud.
"Kohe läks raginaks. Tavaliselt ei julgeta õppejõuga vaielda, sest kardetakse, et see mõjutab hinnet. Ragistasime, kaitsesime oma arvamust. Pärast loengut tuli kõige "herilasem" ja tänas, et see oli esimene loeng, kus tal oli võimalus oma arvamust avaldada," meenutab ta.

Andrus rõhutab, et õpetama peab nii, nagu istuks vastas õpetaja enda potentsiaalsed elupäästjad. "Sõidan palju Tallinna-Tartu ja Tallinna-Peterburi maanteel, ja kui seal peaks minuga midagi juhtuma, siis võin lasta teadvusel minna, kui kuulen: "Õpetaja, sinuga on õnnetus juhtunud!" Pean õpetama neile esmaabi nii hästi, et nad mind aidata oskaksid ja minuga midagi valesti ei teeks."

Kaitseliidu meditsiiniohvitserina ütleb ta ka kaitseliitlastele, et mitte baasväljaõppekursuse läbimise nimel ei pea nad meditsiiniloengus käima, vaid lähtuma sellest, et nende pereliikmed on need, kes abi vajavad.

"Inimest peab kannustama soov, et ta oskaks oma lähedasi päästa. Tahan kujundada suhtumist," selgitab Andrus. Valdav osa õnnetusi tuleb hüüdes, üks osa mitte. Tihti ei kaitse inimene ennast, ei kasuta turvavarustust, läheb purjus peaga sõitma," toob ta välja selle, et ennetustööl on samuti väga oluline roll.

"Kui saan tausta uurida, näen paljudel juhtudel, et lood on ühe ja sama algusega. Rühmitan need lood ja räägin juhtumid lahti oma koolitustel. Õpetades asetan raskuspunkti sellele, et õnnetusi ei juhtuks, mitte tagajärgede likvideerimisele."
Siinkohal katkestab meie vestluse kolin. Kohvikus, kus jutleme, libiseb teisele korrusele viival trepil töötaja.


Võrdsus
Andrus reageerib pealtnägijaist kõige kiiremini, aga õnneks töötaja viga ei saanud.
Andrus jätkab: "Mina oskan seda ohtu vaadata. Oht on enne olemas ja parem, kui saaks seda vältida. Räägitakse, et meil on kõik nii turvaline, aga siiski juhtuvad õnnetused. Ja isegi kui on oht nähtaval, kas jääpurikana kõnnitee kohal või depressioonis suitsiidimõtteis noorena, pole inimesel, kes probleemi märkab, kohta, kuhu selle teadmisega pöörduda," on Andrus mures.

Ja tagantjärele tarkus on teadagi tarbetu.

Kiirabitöö ei tundu Andrusele raske. "Väsitav võib töö olla siis, kui inimene teeb tööd, mis talle ei meeldi, või on mingid probleemid teema valdamises. Aga kui teha seda, mida oskad ja mis meeldib, siis pole vahet. Ainult ehk öövalved, aga praegu need veel raskena ei tundu," räägib ta.

Andrusele meeldib töötada Rakvere kiirabis. "Kõik tunneme üksteist ja oleme tiim. Olen lojaalne Rakvere haiglale, töötanud olen siin üle kümne aasta."
Parameedikutöö juures on tähtis, et patsiendist lugu peetaks ega tehtaks inimeste vahel vahet.

"Kehvema sotsiaalse taustaga inimesed on osa meie tööst ja meil ei ole õigust öelda, et mida nad siis joovad. Nende luumurd on sama mis ministril ja surm on surm. Vahet ei ole, kes on abivajaja, õnnetused juhtuvad igaühel," rõhutab ta.

Logistik
"Alati on mul mitu rauda tules, olen paralleelselt õppinud ja töötanud," selgitab ta, kuidas planeerimine ja logistika on tema elus iga päev tähtsal kohal. Ta teab pool aastat ette, kus ta mingil päeval on, kus õpetab või kuhu parasjagu teel.

Kogu aeg ratastel oleva Andruse meelest Eestis kaugeid kohti pole: Järvamaalt 75 kilomeetrit Rakvere kiirabisse tööle sõita pole mingi probleem, esmaabikoolitused, mida ta kõikjal Eestis annab, muudavad vaid seda, kas peab hommikul tund või poolteist varem kodunt teele asuma. Vähene vaba aeg kulub lihtsalt kodus olemiseks. Ja kui pere koos, saab kuhugi koos välja minna, näiteks kanuuga sõitma.

Andruse abikaasa Ireen töötab sotsiaalpedagoogina Rocca al Mare kooli individuaalõppekeskuses Vodja koolis, poeg Andres lõpetab sisekaitseakadeemia halduskorralduse eriala, vanem tütar Airiin õpib USAs kolledžis ja Johanna, tütardest noorem, Rocca al Mare Vodja koolis.


Sõpruskond
Andruse sõpru seovad roheliste rattaretked, Viru Folk ja osaliselt ornitoloogia. "Rattaretkedel käisin esimestel aastatel õpilastega. Nüüdseks olen aastaid korraldajate tiimis." Eesti võib tema sõnul ka kümneid kordi läbi sõita, kuid alati on midagi uut.
Augustikuised matkad, mis kaheksa aastat Soomes toimusid, kattusid Andruse sünnipäevaga. "Nii olid need mulle toredad kokkusaamised ja peod, sõpradel olid isegi kingitused kaasas."

Matkadelt on ta saanud ka palju tuttavaid. "Tänaval tuntakse ära ja enamasti teavad nad mind just rattamatkalt. Mõni ütleb, et mina olevat sidunud ta jalale elastiksideme, määrinud mingit mögla alla ja olevat aidanud."

Kolmandik osavõtjaid osalevad kõikidel matkadel. Seltskond, kes rattaretki korraldab, on suures osas sama, kes teeb Viru Folki. Peep Veedla juhib seltskonda, keda ta usaldab. Need inimesed on kogemustega ja nii ongi need üritused väga professionaalselt tehtud. Ohkimine on sellele seltskonnale võõras, asi on vaja ära teha, igaühel oma rida ja samas on see kõigi asi. Seal ei loeta tunde ega minuteid, vaid ühine eesmärk on tähtis." Nii on näiteks Viru Folgil meditsiiniline külg tema vastutada.

Kui lõpetuseks küsin Andruselt, et ta räägiks mõne kiirabinalja, vastab ta, et need naljad on arusaadavad vaid selle ala inimestele ja erakorralised nagu kiirabi ise.
Jään uskuma, sest hakkasin tänu Andrusele rohkem mõistma selle tõsise ala erakorralisust ja neid erakordseid inimesi, kes koos seda tähtsat tööd teevad.

Tagasi üles